Juun,juun,juunike

Jaan, jaan, jaanike

Alles algas ja juba lõpp paistab...

Savi, suur savi...

kirjutas raplamees Andres Ehin.
Jah, ongi juba paar päeva olnud suvi. Suur suvi!
Sellist  või umbes sellist juunikuud mäletan selgelt  aastast 1982. Maalapsena sai ikka heina tehtud ja kui Tartust Virumaale koju jõudsin, oli ema mulle ostnud uued kummikud, et saaks mätaste otsast heinakõrsi kokku koguda.
Meil on ka  vihma sadanud,  korralikult. No nii korralikult, et juurikamaad ei õnnestunud kuidagi ära teha, nii märg oli. Praegugi on peenrad jälle väga märjad. Vana kõrgete püsikute peenar on  üle käimata, sest kui oli vähegi ilma, olid teised toimetused ja kui  oleks olnud mul aega, tilkus kõik veest.
Hostad on visanud kasvada, sest nii palju juua pole ammu saanud!
Sääski on muidugi ka nii palju, et küll saab. Tavaliselt on neid  ikka suhteliselt vähe, meil nii lage ja tuuline paik. Tavaliste tõrjevahendite peale ainult irvitavad.
Uus kasvuhoone  on asustatud, esimesed maasikadki juba saadud.  Põrandat veel ei ole, sest ei suuda otsustada kas kivi või puit. Tomatitaimed said küll hilja sisse, sest ei tunne selle uue iseloomu, et kuidas sooja peab, ilmad olid  ikka pikalt väga külmad. Tutvume alles teineteisega:)
Hooldatav sai ka niitidest lahti ja pääses uhkest kaelavõrust. Iga päevaga toetab julgemalt oma opereeritud käpale ja üritab muidugi joosta ka.
Kallis kaasa niitis linnusemaa. Päris huvitav, kui kiiresti muutub taimekooslus, kui  maad vähegi hooldada. Eks seal käib ka alles suur avastamine - kus kasvavad metsmaasikad, kus vaarikad, kus põldmarjad jne. Täiesti suvalises kohas kasvavad prisked martagonliiliad, juba suured pungad küljes. Samuti leidsin ju kevadel roosa ja valge õiega sinilili ja topeltõiega lumikellukesi.
Tea, kas peaks mingit aasalille seemnesegu sinna  mõnda kohta poetama?
Selline imelik heietus kukkus välja...

Niipalju siis maist,tere, juuni!

Lappasin maikuus tehtud pilte ja jagan mõnd ka teiega.Ei oskagi täpselt öelda, millest valiku tegemisel lähtusin.Ilmselt lihtsalt selle hetke sisetundest.

Ei ole kevadet tulpideta. Esimesed, juba ammu õitsenud -lipuplatsi haljastuse esimeses poolvalminud kolmandikus

Kaks aastat tagasi ei teadnud ma koerahammastest veel midagi

Sellised kaunid kollased ülased kasvavad meie linnusemaal

 Maikuu ju teatavasti ka viimne aeg uue talvekütte ladustamiseks

Katusealune sai uue jälle uue seina

Eksikombel maha võetud puust sai meie suur sõber omale maja ette kuuse alla tammeparketi, tõsi, juba eelmisel aastal, aga foto on maikuine:)

Vat just selline on minu jaoks kevade algus, see esimene õrn kaselehe roheline tekitab kevadetunde

Ja selline on meie maikuine loojang

2012 mai suur  üllatus, 16 kurge korraga, põllutööd aia taga, mis muu neid kohale meelitas

Igal mutil oma kiiksud nagu öeldakse. Mul on juba mitu aastat nn saja tulbi kiiks. Alguse sai asi sellest kui noorem laps ütles, et terve aiamaa võiks kevadel tulpe täis olla. No see oleks muidugi liig mis liig, aga esimesed sada tulpi said tema jutu peale maha pandud ja on näha mu mingis varases postituses koos lapse väikese valge koeraga. Üle-eelmisel aastal tellisin segukoti hiliseid. Nad õitsevad veel praegu. Ei ole veel jõudnud otsustada, kas panen neile värvilised lindid kaela ja võtan sel aastal üles või mitte.

Eelmisel sügisel tellisin Hollandist sajase koti hoopis erilisi - nii kotil kirjas oligi - pastelsetes toonide Murillo tulbid. Poetasin nad vana kasvuhooneaseme serva, eks hiljem vaata, mis edasi:)

Pilt just kõige paremini tegelikkust ei kajasta, aga ilusad olid nad küll

Sellised

Ja sellised

Ja sellisedki.

Mulle meeldivad väga ka hilised tulbid, mõned õitsevad veel jaanipäevalgi. Raske on muidugi neile leida kohta, kus  kustuvad varred väga silma ei riiva.

Praegu õitsevad veel kõik need ja

 ja on veel selliseidki, mis alles nupus.

Mõtte materialiseerumine ehk

ega ma nii tõsiselt ka mõelnud, kui soovisin juuni alguseks jahedamat ilma. Lihtsalt oli teada, et lemmik-elukal tuleb põlveoperatsioon ning sel muidu õues olijal peab olema tubane reziim,seetõttu saigi loodetud mitte väga kuuma ja päikselist ilma. Nii võimalik ka kergema südametunnistusega tegemata aiatöödessse suhtuda. Olgem ausad, nii külma ja vihmast küll ei tahtnud, aga eks inimene on ju alati rahuolematu, küll palav, küll vilu ja vastupidi. Koera karjatamise ( loe toashoidmise) ülesanne osutus oodatust keerulisemaks. Mõtlesime esialgu, et aitab talle kaelakraest vaid ööseks, aga kus sellega, keelt kohe kisub sinna pajaksaetud koiva ja krousitud õmbluse poole. Seega krae kaelas ja kõik! No ikka väga nutikad on need loomad, see kurb ja anuv ilme kümnes erinevas variatsioonis, vastu uksepiitade jooksmine ja näitamine kuis see tobe krae ei lase liikuda, süüa ( kui väga maitsev roog ei tundu olevat) ja juua ju üleüldsegi ei saa! Omalgi kipuvad juba lamatised, sest lebab ja magab loom rahulikult ajal, mil mina diivaninurgas vagusi istun. Seega pool päeva arvuti, telekas ja raamat. Käsitöö tõesti hetkel ei kutsu! Nii loen ja avastan uusi blogisid, vaatan ilusaid lillepilte ja mõtlen neile oma taimedele, kes ootavad potist välja. Õnneks tuleb nädalavahetus ja saab karjatamisülesannet delegeerida. Järgmine nädal jätkub veel samas vaimus, saab vast koeraga rohkem jalutada, sest põlve liikumist tuleb harjutada. Tuleval reedel võetakse niidid välja. Õues käimisega on kõige suuremaks probleemiks karvadeta koib, sest seda passivad sada näljast sääske, mõtle ise, karvutu ala,pzzzzzzzzz, räägivad sääsed omavahel. Panin koerale lausa sääsetõrjet peale, muidu pärast kõik sääsekuppe täis ja kujutan ette kuidas sügeleb! See puhkus siis sedamoodi! Taevas läks nii tumedaks ja kurjakuulutavaks ja t on 13, peab vist kaminasse tule tegema!