Kõigepealt sai siis rodu selle nädala õitsejatest.
Selle nädala märksõna oli puhkus. Puhkuse eesmärk oli puhata riigitööst ja teha kodus seda, mida hing ihkab.
Selgus, et plaanitud aiatööd asendas hoopis tegelemine pere kõige pisemaga, kes käib juba lastehoius ja oli sealt endale mingi viiruse külge saanud. Väike inimene on praegu eriti toredas eas, tulevad sellised väikesed krutskid ja oskab juba omamoodi nalja teha. Sügav aiandushuvi tundub tal ka olevat, sest paljaste kätega mullaga plötsimine on meelistegevus:)
Peenardus on laias laastus üle käidud. Hävitustöid sai ka eile tehtud- üks vana poolmurdunud õunapuu kohtus saega ja igivana mustsõstar suuremat sorti aiakääridega. Tagaaias on nüüd hoopis teine vaade ning tõenäoliselt saab ka kasvuhoone rohkem päikest, mis on iseenesest ju tore.
Kas ka mõni lill peab asukohta muutma, näitab aeg.
Paar päevaliiliat pääsevad aga ümberistutamisest tänu päikesevalguse lisandumisele.
Aiainimesed juba külvavad ja istutavad. Meie saviplönn ongi veel plönn ja sinna midagi ei külvata veel.
Parandatud mullaga kõrgpeenardes saab aga juba möllata.
Mõnus aeg on praegu ja nädala ilm oli ka mõnus, väga soojast (17kraadi nädala alguses) vähem soojani ja tuuletusest tormituuleni (laupäeval). Vihma sadas ühel päeval ja lõi kohe rohu haljendama.
Mingid erilised kuumarekordid pole ka oodatud, sest kevadlilled peavad õitsema aeglaselt ja kaua, et oleks võimalik käia ja iga õie juures koogutada ja uudistada, et mida huvitavat (ja kuhu:))sügisel mulda on pistetud. Ilma aiamärkmiku ja sildimajanduseta ei ole enam mingit elu. Talv võtab aia ja lillemälu kuidagi väga ära, jälle tuleb otsast alata.
