Kui me ammu maale kolisime, ei olnud krundil mingit aeda ümber, vaid maja ees ja taga naaberkrundi (meil on paarismaja) vahel oli maja ees ja taga mõni meeter võrku.
Vana küüni lammutamisel saadud laudadest tegime madala nn lambaaia, et naabri koer ei kipuks enam meie aeda. Majapool oli mitu aastat tühi ning neljajalgne oli kogu ala enda omaks kuulutanud. Meie esimene koer oli aia tegemise juures ja see sai talle piiriks ja kuigi ta oli võimeline üle selle madala aia hüppama, ei teinud ta seda kunagi.
Väravat meil ei olnud, aga väravapostide juures oli koerale nagu mõtteline piir, millest ta kaugemale ei läinud. Kui ta mõne ärritaja peale sinnapoole jooksiski, toimus aiapostide juures äkkpidurdus ja stopp.
Armsa sõbra surma järel võtsime omale nn teise ringi koera, kuueaastase kellegi ülejäänud tiibetlase, õigemini ostsime, sest variandid olid, et kas koer magama või ära anda( raha eest).
See koer oli vastupidine meie vanale, tõeline hulgus. Esialgu oli ta toas ja koos meiega õues ja trossiga kinni ( vanas kodus oli ka köies), aga meie jaoks on ketis koer ebanormaalsuse tipp ja nii läkski aiaehituseks.
Aia materjali dikteerisid rahalised vahendid ja koer-tugevad metallpostid ja kõrge, pooleteisemeetrine võrkaed. Sissesõiduvärav metallraamiga ning samuti võrgust. Jalgväravat ei olegi, sest reeglina keegi jalgsi ei tule:)
Tunne sai endalegi turvalisem kui suhteliselt suurele krundile sai aed ümber. Koerale ei tähendanud see midagi, sest tiibetlasel on kraapimine veres. Aia-aluseid sai tugevdatud, mitmed tonnid põllukive kulus selleks. Õnneks siinkandis kivipuudust siis ei olnud. Aga ega sellestki abi olnud.Kui alt ei saanud, näris nagu krokodill võrkaeda kahte kohta augu ja läks ikka. Küla valvama.
Tegelikult oli ju tänaseks teemaks värav? Juhtus aga nii, et sissejuhatus on pikem kui lugu ise, aga pole parata,sest ega ma ka mingi eriline ilukirjutaja olegi.
Ühel ilusal suvepäeval tekkis tunne, et tavaline võrkaed võib olla, niikuinii on peaaegu varjatud hekkide ja põõsastega, aga värav võiks oluliselt asisem olla.
Läkski lahti.
Neljapäeva õhtul teema-arendus, väike eskiis, materjali ja värvilahenduse plaan. Reedel materjal - lauad, värvid, kruvid kohale ja läks tegemiseks. Kõigepealt kallil kaasal palju saagimist, siis koos rohkelt värvimist ning tänu kuldsete kätega kaasale, headele tööriistadele ning abijõududele ( hoia sealt, ulata puur jne) oli laupäevaõhtuks värav valmis. Hoopis teistsugune kui enne, oma iseloomuga ning inspireeritud ühe rahvariideseeliku värvidest.
Ise oleme rahul!
