2013 lõpp ongi käes

 Hops ja aasta jälle läinud! Peab nentima, et kaks viimast aastat  ei olnud vennad. Kui 2012  oli meil pigem sooaed, siis 2012 suvel tuli  tõesti korralikku vihma täpselt kolm korda ehk igas kuus korra. Väiksemat piserdamist oli pisut, aga nii pisut, et ei kvalifitseerunud vihmaks.  Eelmisel aastal oli samal ajal talv, ka ilma poolest. Sel aastal oleme pisut lund ja natuke jääd näinud. Samas ei kurda ka. Eelmise aasta viis kuud talve tüütas lõpuks täitsa ära.  Loodame muidugi, et kui jaanuaris lumi peaks tulema, ei jätkuks teda viieks kuuks:)
Samas oli 2011 aastavahetus meil praktiliselt samasugune kui sel aastal. Nii soe ei olnud ainult.
Tagaaias olen käinud  paaril korral. Parem ei lähe end häirima, sest mitmesugused sibullilled on oma nutid-tutid välja ajanud. Mõnele viskasin täiendavalt mulda peale, kartus on, et kui kõva külm peaks lumeta tulema, jäävad mitmed uued õied nägemata. Kahjuks loodusjõudude vastu ei saa ja kõike katta-matta ei ole ka jõudu ega mõtet. Tavalised kevadised varased nagu lumikellukesed ja lumekupud ei tee aga väljagi,  pole nende hingeelu lähemalt uurinud, aga küllap neil  vajalik külmaports alles saamata:)
Aed on üldiselt suhteliselt tumedates toonides, rohelist on suhteliselt vähe

Jõulud olid sel aastal nagu puhkus, nii palju riigitööst vabu päevi. Traditsiooniliselt perekeskseid.
Laual nagu ikka jänku ja juurikad ja verivorstid. Iga-aastane piparkoogiküpsetamine käis ka.  Neid oli palju, aga kadusid kõik. Kuhugi...nii head olid.
Aasta viimane nädalavahetus oli  poolenisti töine- rapsisime laupäeval oma linnusemaal.  Eks ta teglikkuses üks suure palliplatsimõõtu ala  kõrgemate servadega ole, väga vana asi ja paks kultuurikiht peale kogunenud. Plaanime  linnuse valliosa   võsast ümberringi välja puhastada, et oleks endal ja  ka teistel ilus vaadata ja jalutamas käia!
Metsatukas on meie ja naabri maa vahele laotud kõrge kiviaed. Kui ka selle äärde saaks jalutusraja raiutud,  oleksime  kõvad tegijad!
Laupäevasest rapsimisest sai põsed mõnusasti punaseks ja kondid parasjagu surisema.

Punakiivrikesega on kandevjõud, mina tekitasin neid kuhjakesi, mis oksapurustisse lähevad

Sellise kaheksajala leidsin võsast, sai välja raiutud

Linnusemüüritisele on kunagi kiviaed laotud

Need toksiaugud olid maapinnast vaid pool meetrit,  ilmselt annab see märku puu kehvast tervisest



Ega muud kui kohtumiseni uuel aastal  nii siin kui mujal ja  jätkugu teile kõigile rõõmu, tervist ja jaksu !

 

Resturaan

Nii tavatses  ema sõbranna nimetada vähe peenemat söögikohta.

Meil on ka läbi aastate olnud sulelistel talveks söögikohad. 

Maja ees on toitlustamine alati olnud kuidagi korrastatum ja kenam (pallid ja pallikesed  spetsiaalses hoidikus konksuga suure kuuseoksa külge riputatud) ja väike majake. Maja taga hakkasime talvel linde toitma  alles siis, kui  pool seina maha võtsime ja suure aknaga asendasime ja terrassi ehitasime.

Paaril talvel oligi terrassil mingi alus  päevalilleseemnetega. Külastajaid oli  varblastest põldpüüdeni. Viimaste käiku tuvastasin küll vaid jälgede järgi.

Môned vanad  läbi akna võetud udused pildid

Nii nad hange otsast liualt seemneid sõid

Järjekord sirelipõõsal

 Kõik on ju ilus ja tore, linnud söönud ja läbi suure klaasi neid huvitav jälgida ka....aga, meil on ju Abram koos oma aeg-ajalt külas käiva kahe sôbraga. Kõik kolm nõuavad  tihtipeale  tuppa tagantuksest ja  veavad siis oma  käpakarvadega  kõik seemnekestad  ja muu sodi tuppa. Teiseks muidugi oli raskendatud terrassilt lume lükkamine ja  söögialuse lumehangest leidmine  jne.

Ühesõnaga, alamad klassid ei tahtnud enam nii ja ülemad ei saanud või vastupidi. Et midagi muutma peab, oli ammu selge, aga ei õnnestunud kuidagi.

Laupäeval  jõudis lõpuks aeg sinnamaani, et  kui muud toimetused olid õues tehtud (tassimised, vedamised, kandmised ja lohistamised vanast kuurist uude kuu.., vabandust majandushoonesse), siis otsis kallis kaasa vajalikud riistad ja vahendid välja  ja läks saagimiseks, kruvimiseks ja koksimiseks.

Minu osa oli ka übertähtis - kinnihoidmine, ulatamine ja ôpetussônade säutsumine:)

Sai valmis.

2013 teine  advent jääb meelde tagaõues   resturaani avamisega.

Vaade toast, teravama silmaga on näha ka esimesed külastajad

Avatud. Menüüs  päevapraad: päevalilleseemned pähklitega

Nalja sai ka natuke. Nimelt esimene tihane, kes uue toidukoha avastas, selle kohe ka omastas. Ajas end puhevile, tiivad laiali ja peletas teisi eemale. Kui sööjaid (pôldvarblased, rasvatihased ja rohevindid) juba rohkem tuli, oli ülbusel lôpp, sest masside vastu ju ei saa. Nüüd on massid toitlustuskoha avastanud ja ei jõua ette kanda...

                                                                     ************

Ilmast kah. Kui hommikul oli - 7 ja 5 cm lund, siis ôhtuks  jälle sula ja vihm. 

Eile ja üleeile oli juba niipalju talve, et meie ôuekoer  tundis külmast ja lumest täiel rinnal mônu ja nôudis kohe rohkem süüa. Tavalisest topelt. Teadagi, et külmaga energiakulu suurem.

Eile ja täna

Eile oli kraad plussis,  üsna jahe ja sompus, kergelt tuuline ilm. Käisin tiiru aias, saputasin mulda  siia-sinna, kus tundus kiht õhukeseks jäänud ja mõnel taimel  juured kuidagi liiga pinnale kippunud. Korjasin kokku lindude jooginõu ja terrassivalgustid, kallasin tühjaks veeanumad ja tegelesin muu pudi-padiga.
Riputasin lõpuks üles tiivulistele  söögimaja, sest ega tali taeva jää!
Ei meeldinud mulle väga see aias nähtu- krookuste ja  mõnede iiriste ninad turritasid otsapidi maast välja. Otsekui uudistamas, et mis toimub, ilm nii soe, kasvaks pisut? Isegi hiidlaugu rosetiotsake juba paistis. Kuidagi murelikuks teeb. Mis saab kui tuleb kõva külm, aga lumekatet ei ole? Kas siis on läinud kõik ja kevadel  taas tühjus? Kahjuks on nii ju juhtunud. Jah, heitlik on see meie ilm.
Siblisin natuke ka  kasvuhoones, panin viinapuudele sutsu mulda , maasikatele piisakese vett, et pinnas liiga kuivaks ei jääks.  Avastasin et kasvuhoonesse mulda poetatud alpikanni latakas  on siiski ühe õiekese ajanud. Tore, vähemalt elus! Lõpuks  valmistasin ette koha, kuhu varakevadel mõned kasvama kippuvad sibulad  mulda poetada. Sel aastal katsetatud Tea, kas võiks   rediseseemned  juba mulda pista. Pole varem katsetanud, aga kevadel kipun alati hiljaks jääma. Vanaema pani alati redise ja porgandi hilissügisel maha. Viimasel ajal see talve alla külvamine ju väga moodi läinud.

Täna on maa valge, puude oksad härmas, rohi valge ja krõbisev. Temperatuur miinus neli. Vaikne ja päikseline. Täpselt selline nagu ilmateade lubas. Pean tunnistama, et mina küll hästi ei uskunud. Eks neid jääst korpas autoklaase on sel sügisel juba mõned korrad ka nähtud, aga tänahommikune tundus juba selline tõsisem. No  aeg ka niikaugel, nädalavahetusel  juba esimene advent. Jälle!
Ilmaennustusi olen  lugenud ja näinud mitmesuguseid. Üks meiekandimees oli lausa seapõrna telesse vedanud ja ennustas selle järgi. Meie pere baro-ja termomeeter  Abram  lähitulevikuks veel väga külma ei ennusta. Toitub alles kord päevas, valib paremaid palukesi, korralikku pekikihti veel seljas ei ole, villa ka mitte eriti paksult, talla alla pole veel mäekolli pikki  karvu ka kasvatanud. Töökaaslase kassiga pidavat sama lugu olema- ei ole veel talvereziimile asunud.

Ah jah, kes veel pole lugenud, siis uus  taimede talvitamise raamat on väga mõnus lugemine, lisaks veel muidugi targad näpunäited. Suured tänud tegijatele ja soovitan soojalt!

Üks tänahommikune talvehõnguline läbiakna ülesvõte kah!

Tõeline laisiku sügis

Viimastel nädalavahetustel on ilm olnud sügise kohta suurepärane.Temperatuur täitsa normaalne ja kui laupäeval on sadanud, siis vähemalt pühapäev on olnud  vihmatu. Sobiliku riietusega õues toimetamiseks täitsa hea. Vihma kohta ei lase ma  kuuldavale mitte piuksugi, suvi oli nii põuane, et iga allatulev tilk on asja eest!

Tänavu ei peagi ma toppima viimaseid lillesibulaid mulda, sõrmed kohmas ja tilk nina otsas.  See töö on tehtud. Iseendalegi üllatuseks. Isegi viimased odavmüügist soetatud tulbid, mida kuidagi ei saanud ostmata jätta. Jälle on, mida kevadel pikisilmi oodata, sai neid sibulapudinaid  erinevaid ja erinevatest kohtadest tellitud, nii Hollandist, Leedust kui kodumailt.

Torm ka midagi hullu endaga kaasa ei toonud, aga äärepealt oleks, sest kuidagi ei tulnud meelde metallist kiik  terrassil ja vat selle  kõva tuul ka ülekaela lõi. Õnneks jäi suur aken terveks, väga õnnelik juhus, ei tahagi kohe mõelda mis oleks kui...

Jah, nii nagu pealkirjas märgitud, on tõeline (aia)laisiku sügis, sest isegi mina olen tasapisi jõudnud ära teha peaaegu kõik, mida korralikud aiainimesed tavaliselt teevad. Mahalõigatav on maha lõigatud ja talveiluks ja härmamiseks allesjäetav on alles jäetud ja Helvelt saadud  astilbed (neid oli väga palju, üks ilusam kui teine) said ka peenrasse, kuigi ma ise selles osas olin väga kahtlev ja  peaaegu kindel, et nad pottides peavad talvituma.Aga ei, mingi ootamatu energiapuhangu tulemusena sai  korda tehtud üks laiendus, mis terve suve nö mustkesa seisundis oli. Ja vat sinna oli ka mõnus igasugu sibulaid ja sibulakesi pista. Kevadel on võimalikud  ka üllatused, teadagi, diletandi värk, loodetavasti ikka said kõik omale õige naabri ja kaaslase.

Ühe kolekoha sain ka  üles kaevatud, oli sirelijuurtest kõvasti läbi põimitud, päris  palju oli pusimist. Kaevasin ja tõmbasin hinge ja nii päris mitmed korrad.  Seal ei olegi veel peaaegu kedagi kasvamas. Kujutate ette, terve ruutmeeter musta mulda ja veel varjulises kohas. Elamine meil ju puhta lagedal, päikesele ja tuultele valla. Nüüd võimalik mõnele varjutaimele anda luba tulla:)

Tegin pühapäeval telefoniga ka mõned meeleoluvõtted

keldrimäel üks  veel üsna kireva ürbiga enelas

tore puutüvelt pudenenud samblik

viimane õitsev sügislill

astrid veel punnitavad hiliseid õisi

jaapani enelast on järel vaid värviline latv

kibuvitsalehed mõnusalt kolletamas

saagikas kukerpuu, nii hapu, nii hapu

nõges laiutab kivimüüril täies hiilguses

keegi elutseb vahtra tüvel

väike tormipudendus

noor kask aiaväravas keeldub lehti ära andmast
 

Ja lisaks aiandusest veel ka pisut loomandusest. Õigupoolest peale Abrami meil ju kedagi ei ole ja olete teda siin blogis ka mitmel setmel korral näinud poseerimas, aga seekord näete vaid temast eraldunud ja töödeldud osa, Abram nimelt täitis villalamba kohuseid ning  selleks talveks saab sokke lõngast, millel silt 75% Abram ja 25 % lammas.Nimi ei tulegi hetkel meelde, aga mingi peen tõug oli:)

läheb kudumiseks

P.S.Ajaloo tarbeks- täna on kergelt sompus selginemistega ilm, temperatuur 9 kraadi(kusjuures plusskraadi!) ja kerge tuul, mis puhub lõunakaartest

Kümnes kuu jälle

Ajad on kiired, ilm on vahelduv. Aiatööd on tehtud ja ei ole ka. See tähendab, et seis on selline, et kui peaks äkki külm ja lumi tulema, ei oleks rabanduse äärel. Tegelikult ei suutnud end tagasi hoida ja lasin Juhanist mõned soodushinnaga tulbid tulla.ilmateade lubab, et saan nad nädalavahetusel mulda pista.

Eelmisel nädalal oli  väike tööreis Oslosse, panen teilegi mõned vaated.

Plaanitud ja plaanimata

Minu kogemus on, et võin plaanid valmis teha, aga asjad kulgevad ikka omasoodu. See kehtib just igasuguste aiatööde kohta.

Nädalavahetusel oli kindel plaan soetatud lillesibulad maha pista, viimase  kui ühe neist. Valetan, tulpe ei olnud veel plaanis, vara veel. 

Sibulakarp kaenlasse ja õue. Esimeseks takistavaks asjaoluks sai mahalangenud krõbedate vahtralehtede liiga suur kogus teel maja taha. Keldrisse ei pääsenud üldse. Suured vahtrad kasvavad keldrimäe servas, loomulikult seal lehti kõige rohkem, tuulepoiss oli ka tubli tööd teinud ja lehti kokku puhunud. Abimehed kuurist välja ja kribinal-krabinal selle aasta esimene lehehunnik valmis.

Kui mäletate, siis soetasin Helsingi aiamessilt omale riistapuu nimega Gark. Siin ta murureha kõrval ilutseb ja peab nentima, et on tõeliselt väärt tööriist igasuguste lehtede, puru, sodi, multši ja jumalteabmille teisaldamiseks. Soovitan soojalt.

Esimesed sügislehed kokku kraabitud, seadsin uuesti sammud sibulakasti poole ja  poetasin maha uued nartsissisibulad. Sellega paraku lugu lõppeski, sest  jõudsin tatsamisega kohta  ( ühte paljudest), kus vajadus inimliku sekkumise järele. Auk maasse , üht- teist rammuks sisse ja potipoisid auku. Nii  siblisin siin ja seal, kõrvaltvaatajale täiesti sihitult, aga enda arvates täiesti sihipäraselt. Mõni  kuivanud taimedest läks lõkkesse, mõni potti tagasi turgutamisele. 

Heleeniumitega mul üldse ei vea. Kokku olen üritanud neid kodustada vähemalt neljal korral, aga ikka ebaõnnestunult. Sel korral  pidin jälle peenrast välja võtma turgutamiseks, sest peenras kohutav kuivus.

Panen mõned pildid sügisvärvidest ka.

Lõpetuseks pilt meie lombist. Teravama silmaga näeb, et vesiroos punnitab veel kahte õit teha.

Ja et mitte teid teadmatusse jätta, siis peale peotäie nartsisside jäidki muud sibulad jätkuvalt karpi ja seda täiesti proosalisel, kuid väga oodatud põhjusel. Meil hakkas lõpuks vihma sadama. Nii palju seda ei olnud kui tegelikult oleks vaja, aga asi seegi.

Sügisesed laused

On suurte kukeharjade aeg, nad on täies ilus. Valge suure õiega sügisene aster on mu lemmik.

Viinapuu lehed on juba punased.Vana-aegne vaarikas Babje Leto kannab oma sügisest saaki. 

Nimi tähendab  vananaiste suve ( teadmiseks nooremale rahvale:)

Kured harjutasid maja taga põllumkohal. Kui fotoka haarata jõudsin, olid juba kõrgel. Varsti asuvad teele.