Lõpuks algas suvi

Tänavune aasta on  eriti imelik, sest maikuus olnud kuumad kesksuveilmad tekitasid tunde, et pool suve läinud ja aiatoimetustega ei olegi kuigi kaugele jõudnud. Talvega tühjaks jäänud kohad kõik alles täis istutamata jne.

Ilm on olnud vahelduva eduga kõrbeline ja vettinud, tormine ja vaikne, +33 ja +13 kôrvuti päevadel.

Kartulid ja köögiviljad istusid tükk aega vaikselt mullas ja ootasid kõrbekuiva möödumist. Vihmade saabumisega hüppasid aga maast välja ja tegid nädalaga vahepealse tasa.

Laupäeval saabus õnn ka minu õuele, sest lausa kahest suunast saabus kaaskirjutajaid. Vihma trotsides uurisime taimi, kaevasime, kohvitasime ja liikusime edasi Enno sõnajalatallu. Vihma valas nii, et seal vaevu õnnestus pisut klõpsutada.

Sõnajalamets oli ülipõnev, uurisin pärast pikalt piltidelt neid taimekooslusi.

Tükk tegemist oli, et otsustada, mida jätta ja mida võtta.

Minu valik sai selline

Kui eelmises postituses ehtisin end võõraste sulgedega, siis tänaseks on ka oma aia pojenge võimalik näidata.

Enamik on nimetud ja pooled olid siin aias enne meid.

Eile õhtul sai käidud koos KK-ga traditsioonilisel viharetkel.

Ning lõpuks ka väike aiatiir tehtud.

Mõned vaated kommentaarideta...