Lumi

Paks ja tihe ja teda on päris palju. Miinuskraadid.
Kuuldavasti pidi tuleval nädalal uuesti soe tulema?

Kuldne sügis

See mõte tiksub peas juba paar nädalat, et  sel aastal on meie sügis tõesti kuldne. Tavaliselt on öökülmad  oktoobri lõpuks mitu korda üle käinud ja puid oluliselt kirjumaks värvinud. Teeäärsetel  suurtel vahtratel oli sel aastal suhteliselt vähe punast.
Võtsin juba mitu päeva  hoogu, et seda kulda üles võtta, aga ikka kadus aeg käest. Täna hommikul aknast päikesetõusu vaadates teadsin kindlalt, et kui  kohe fotokat ei haara, jääbki see kuldne jäädvustamata. Üks korralik külm ja kogu kuld on puust maas.
Eks ma tegelikult uudistasin välja, et kui jääs siis ka on, aga võta näpust, vaatamata hoiatustele seekord ei midagi! Tõsi, vahelduseks eelmise nädala  igapäevastele või õigemini igaöistele kallamistele  oli esmaspäeva hommikul taevas selge ja päike säras, järelikult selge ja külm ilm tulemas.
Kui eile õhtul koer  õue jäi, oli selge, et kargus on taevas, sest vaatamata oma selgakasvatatud paksule kasukale (mis ennustavat  pikka ja külma talve) ja tallaalustele vildikutele ei meeldi selline rõske ja piserdav ilm talle sugugi.
Muuseas, praegu magab ta köögis põrandakütte soojuses, järelikult õues jälle niisutab:)
Mis ma siin ikka heietan, panen mõned pildid ka sest  kullast ja punasest ja rohelisest, mis kahjuks läheb varsti   kaduvikku ja kui hästi läheb, asendub paksu valge kasukaga.
Pikka ja pimedat ja paksu pori aega küll ei soovi.


Hommikune kuld köögiaknast sisse pressimas

Majaesise  ja põhjapoolse küljegi kuldas üle ja tuhkpuuheki punase lõi särama

Võtsin aparaadi tööle kaasa ja tegin sealgi aknast mõne klõpsu

Õhtul uuesti koju jõudes tegin aia taga peatuse, ikka klõpsimiseks ja  üks karvane aias ei suutnud ära imestada, et mida ma seal passin ja juba ei tule

Veel mõned hilised õied

ja väga ilusat värvi lehed jaapani enelal

Kahtlused

Paar nädalat tagasi avastasin, et sügiskrookuste ilusad idud vedelesid maapinnal ja sibulatest polnud jälgegi. Asemele panin nartsissid, mis praegu veel alles.
Veesilma äärde paju alla sai poetatud peotäite kaupa ühistellimuse krookuseid. Pisut koorepuru peenral ei tekitanud erilist kahtlust, kuni märkasin tillukesi auke. Keegi oli ka seal maiustamas käinud!
Eile  tõstsin kauni kukeharja oksi pisut kõrgemale ja mis ma näen, väiksed augud mullas, äraandlik koorepuru ja krookustega taas maiustatud. Niipalju oli viisakust, et mulle oli toodud samasse viis ilusat punast pähklit. Nüüd pistan hoopis need maha.
Mul on tõsine kahtlus, et kui samas vaimus jätkub, pole kevadel krookuseid ollagi.
Peab vist rohkem nartsissidele keskenduma, pole märganud, et neid keegi järaks:)

Tuli ära!

Esimene  külm öö muidugi. Maa oli ikka tõsiselt härmas, ütleks isegi, et täiesti korralikult jääs. Mõne lagedamal oleva hosta  lehed olid muutunud  üleöö klaasjaks. Osa lilleõitest ei saanud vist esimese ehmatusega aru, et milles asi. Kell 7 näitas kraadiklaas -0,5. Ilmselgelt oli  mõni tund varem veel külmem.
Auto akendel oli parasjagu paks jää ja enne sõituasumist teatas tabloo, et  on külm ja tee libe ja ole nüüd ettevaatlik. Tema info oli muidugi oluliselt lühem ja lakoonilisem.
Suvikuid mul praktiliselt ei ole, järelikult ei ole kohe ka keegi hoobilt surnud. Püsikud on ses mõttes ikka vastupidavamad. Vähemasti  olen ise viimasel ajal  püüdnud neist hellikumatest hoiduda.
Kui nii edasi, siis ei imesta kui  ennustustekohaselt pühapäeva  öösel vastu hommikut lund sadama hakkab.
Egas midagi, vähemasti homme päevaks lubatakse suhteliselt normaalset ilma ja tähtis, et ei ole vihisevat tuult.
Tehavajatööde nimekirja ongi vaid tulbisibula korvide maasse kaevamine jäänud. 
Tegelikult on kange isu  kuhugi aiaärisse minna sügishindu vaatama, sest hea sõber näitas kätte kohad, kus võiks   mõned  kollaste lehtedega jaapani enelad olla.  Mõte on väga hea, miks küll ise sellele ei tulnud.
Reklaam ütleb, et  lehtpõõsaste hinnad miinus viiskümmend. Eks näis kas suudan kiusatusele vastu panna!
Aknast piilub sisse päike! Kõike säravat teilegi!

Oktoober? Juba?

Kuhu see aeg küll kaob nii kiiresti?
Kuhugi-kuhugi-kuhugi...kuhugi ta ometi kaob.
Siblid ja siblid - viis päeva tööl ja ootad pikisilmi nädalavahetust. Kui nädala sees veel mônigi ilus päikseline hetk oli, siis nädalavahetusel  peab püüdma vihma vahelt hetki, et aiatööde otsi tasapisi kokku tõmmata. On juba tüütuks muutunud, vihm muidugi, isegi meil  kipub murupind juba siit-sealt talla all lirtsuma. Kummikud leiavad pidevat kasutamist.
Nojah, tuleb tunnistada, et laupäeva pool  päeva oli tõesti peaaegu vihmata. Esimene pool siis. Sai päris palju tehtud, sealjuures ühistellimusega soetatud  tuhatkond krookusesibulat (Tänud, Tii selle vaeva võtmise eest!) ja  mõnikümmend lauku (lauguhuvi ikka siit blogimaailmast külge hakanud) mulda pistetud. Sooja ja päikeselise ilmaga oli see lausa lust! Tulbisibulakorvid revideerisin ka üle ning need saab õigel hetkel maasse kaevatud. Loodetavasti  leiab sellekski mõnusa ilmaga päeva. Mäletan veel, et mõni aasta tagasi jäi tulpide mahapanek  nii hiljaks, et nina tilkus ja sõrmed olid kohmas ja  kõle tuul tahtis kõrvad ära viia.  Sellest alates üritan usinam olla.Jalad  väsisid sellest tatsamisest päris ära. Sellest hoolimata sai ka tiir metsa tehtud, tõsi, kaaslaseks  vihmasabin. Ei saa öelda, et seeni ei oleks, aga  ega palju ka ei olnud . Suure pannitäie kastet kohe praetavatest ja  kausi seenesalatit kupatatavatest ikka sai.  Värske metsaõhk veel boonuseks.
 Jäänud on veel mõned taimed pottides, kuid nende jaoks on korralikult ettevalmistatud maa olemas ja põhimõtteliselt vaid muldapistmise vaev. Laupäev kadus nii kiirelt käest, et ei jõudnud piltigi teha, aga pühapäeval päris õhtul tekkis vihmas väike paus ja siis tegin telefoniga mõned klõpsud.


hiline liilia, vesirotid ilmselt sibula sügavustesse tirinud



uueke, karuputkelehine  elulõng, väidetavalt hüatsindilõhnaline,
aga minu nohune nina seda kahjuks kinni ei püüdnud



jaapani ülane, Nurgalt lätlaste käest soetatud,
vanem olija, valgete õitega ei õitse sel aastal, peab vist kohta vahetama



kaunis sügisene kollane, päevakübar



sügislilli rotid ei  näri, kuid asukohta küll muudavad:)



väga usin ronija, Hemsley käoking, üks mu lemmik ja külvab ka hästi,
kuigi kasvab täispäikeses, mis talle ei pidavat meeldima
Pole saanud ka ümber istutada, sest sügisel läheb meelest ja kevadel
on ta väga varajane ärkaja



pajule on see suvi olnud meelepärane, oksad lausa vette sirutanud
vesiroosipojad on ka suvega pisut sirgunud





sügisastrid, ilusad erksavärvilised esiplaanil

  



ja lõpetuseks va pähklimaitseliste mugalatega  kõrgustesse pürgija