Segasumma

Lappan aga pilte ja ootan kevadet ning suve!  Samas kerge  hingevärinaga, sest nii palju on teha. Kardan, et jään omadega jänni. Seepärast  ei sea oma plaanidele ka mingeid lõppdaatumeid, tuleb  mis tuleb, jõuan palju jõuan. Iseendale teen. Ja tahan tegemisest rõõmu tunda. 
Oma aia ori ei taha olla.
Majatagune osa on  olnud ja on üks paras segasumma. Eelmine omanik oli köögiviljamaa serva istutanud sõstrapõõsaid ja püsililli ja  arvake ära - nende ette murusse veel sõstrapõõsaid ja püsililli.
Kui punast sõstart oli maja taga umbes  neli põõsast (praeguse terrassi  ees), siis musta sõstart oli pea nelikümmend. Igas võimalikus kohas. Hakatuseks sai  muru sees olevaid ja lilli varjavaid põõsaid eemaldatud.  Seejärel tasapisi vähendatud ka  mujal olevaid põõsaid- vastavalt sellele kuidas vähenes huvi ise mahlategemise vastu. Tarbepõõsastest istutasin juurde tikreid- põhjamaa viinamarja! Sõstraid on alles  kaks punast, üks valge ja viis musta ja sellest täiesti piisab. Eelmisel aastal panin lisaks kaks söödavat kuslapuud ning  väikesel hapualal on ka mõned  mustikad.
Eelmises kasvumajapostituses on näha vana talu müürijupikese ääres olevad pojengid. Nende nimesid ma ei tea . Meie maalekolimisel  nad seal kasvasid ja kasvavad senini. Eelmisel aastal üritasin  nende alla ja ümber tekitada musta mulla ja  panna mõned floksid, et sügisepoole ka õisi oleks. Tulemus sai silmale mõnus, sest õhtupäike paneb nad lausa särama. Korralikku  peenraserva veel ei ole.

Teiselpool müüri on veel segasumma - raudrohi ja põldmari ja tumesinise õiega vanad iirisepuhmad, mis ilmselgelt vajavad  ümber istutamist, sest nad olid siin enne meid ja on täiesti metsistunud.
Selle pojengirea vastas  olid ka põõsad ja püsililled. Peenra pinnas aga oli ajapikku nii sügavale ära vajunud, et ilmselgelt vaja tõsta.
Servaks  kasutasime vanu küünipalke, mille alla sai kenasti  killustikupadi pandud, et  puit kohe mädanema ei hakkaks.

Servast lilled tasapisi  teise kohta viidud ja  esimene pool tõstetud.

Mõned sõstrapõõsad said taas välja kaevatud ja ilupõõsapojad asemele istutatud.  Panin sinna  mõned lemmikud- päevaliiliad ja nende alla nartsissisibulad kusagilt loetud soovituste järgi.  Nende taha mõned kõrgemakasvulised püsililled.

Talvele läks kogu kupatus vastu sellisena. Nüüd vaatan pildilt, et oleks nagu  päevaliiliad liiga tihedalt istutanud, aga  pilt vist lihtsalt valetab, sest  paljale silmale nii ei tundunud:)

Maja taga akna all oli pikk ja peen   peenar  flokside,  liiliate ja tulinelkidega. Mõni aasta tagasi, kui majal aknaid vahetasime ja  maja uue rüü sai, tekkis mõte teha ka väike terrass. Otsekohe tähendas see aga peenrale kadu.  Alles jäi peenrajupike  terrassi otsa, mis hetkel on poolenisti taimestamata ja ootab samuti oma järge.

Üles võetud lilled said ajutiselt (kes küll ütleks, et mitu aastat see ajutiselt on?) istutatud maja taha, kahjuks keset muru, sest seal oli sügav lohk, mis vajas niikuinii kõvasti täitmist. Sai see siis läbi kaevatud ja mulda toodud ja  lilled sinna ümber paigutatud. Esialgse mõtte kohaselt  tuleks nad  aia äärde   paigutada, aga selleni tuleb jõuda! 

Teine mõte  oli  hoopis peenart diagonaalis maja taga pikendada, et elutoaaknast ja terrassilt oleks kena vaade. Hetkel ei teagi kumb mõte parem on. Ilmselt aiaäär- varjab aia ära ja raamistab krundi?

Selle väikesel ajutisel (!)  peenraköksil õitsvate lillede  pildiga hilinenud aastapäevasoovid -  sinine ja valge kenasti olemas, must muld ei jäänud kaadrisse:)

Enne tuisku jõudsin märgata

Vahetult enne tuisku leidsin lumes koera käpajälje põhjast midgi kahtlaselt rohelist, tõmbasin käega ettevaatlikult lund eemale ja seal nad olidki

Nüüd tuiskas seinaääre jälle täis ja nad saavad seal hanges oma aega oodata ja see aeg ei ole kaugel, on muidki märke:)

Kasvumaja lugu

Juhtus nii, et maale kolides saime lisaks muudele asjadele nö kaasavaraks klaasist kasvuhoone, kusjuures päris suure. Täpselt ei tea mitu aastat teda enne meid kasutati, aga arvata, et  viis kindlasti.

Kui kasvuhoone olemas, oleks ju patt sel niisama tühjalt seista lasta. Ema kasvatas juba aastaid tomati- ja muid taimi ja eks  olin tema kasvuhoonetamist pealt näinud.

Hakkasin  ka ise tasapisi seemneid külvama, esialgu ikka päris tunde järgi, et seeme mulda ja midagi ju peab tulema ja midagi  ka tuli. Mida rohkem asjaga tegeled, seda suurem huvi tekib ja aina rumalamaks jääd , sai siis uuritud kirjandust ja netivärki jne.

Minu kasvuhoones on alati olnud lisaks tomatitele kindlasti  tuts talisibulat ja murulauku, mõned põõsad kuumaasikat, kümmekond  tavalist maasikat ja veel igasugu taimehakatisi. Üks viinamari ka - Supaga nimeks.Alumisel pildil paremal puhmas  mulda visatud hästi kasvama läinud liiliate sigisibulad.

 Seemnepakkide  kõige suuremaks  hädaks on liiga palju ühtsorti  seemneid.

Sellest kasvas huvi püsikute seemnesegude  vastu. Nende segupakkidega jahmerdamine on täielik mõnu- sorteeri  pintsettidega erineva suuruse seemned eraldi ja siis külvad igast  ja nii põnev on oodata, et mis siis lõpuks tuleb. Mõni taimehakatis on kohe alguses tuttav, mõni esialgu hoopis tundmatu ja ka  igasuguseid üllatusi on olnud.

Kõik see tegevus on mulle vajalik ja tõeliselt rahustav protsess, peaaegu nagu mediteerimine. Vaikus ja rahu  ja omaette nokitsemine  paneb unustama kogu töölt kaasakorjatud  negatiivse.  Kogu see protsess on tõeline puhkus ja laadimine!

Mida aasta edasi, seda jamamaks asi kiskus.

Kõigepealt  elutoa akna vahetuse ja terrassi tegemisega hakkas kasvukas vaadet segama.
Vanuse lisandumisega puit mädanes ja liistud kuivasid jne ja lõpuks oli asi täitsa jama - kasvuhoone kuuma ilmaga liiga kuum ja külmaga liiga külm. Vihma sadas pragude vahelt sisse ja veel pooles suves oli vaja ööseks katta.

Peale pikka arutamist sai otsustatud venelaste Rjabina kasuks, see metallraami ja polü...mis ta nüüd oli...kattega. Koha leidmine oli ka päris keeruline, et sobiks suund, et ei oleks liiga varjus või liiga päikese käes või ei varjaks ise harjumuspäraseid ilusaid (päikeseloojumise vaateid)

Kiiret eriti ei olnud  (vana seisis ikka veel püsti ja ajas asja ära)  ja nii kallis kaasa jõudumööda kaevas kraavi ja tegi vundamendi ja siis hakkasid lego-mängud pihta, sest mustmiljon juppi ja jupikest ja liistu ja lapikest tuli ise kokku kruvida.

  Vana sai ühel kaunil sügispäeval lahti võetud.

Ja nüüd tähelepanu!

Uue kasvuhoone sisustuskonkurss alles käib. Ei tea, kas teha vana klassika või hoopis kivipõrandaga ning kasvatada tomateid suurtes pottides ja kottides või nii seda kui teist, st teha osa kivipõrandaga, kuhu saab näiteks talvel õuetoolid seada. Riiulid ja korralik töölaud peavad kindlasti olema, kus ma muidu oma hobituba pean ja seemne- ning taimemänge saan mängida.

Konkursi osalejate nimekiri ei ole veel suletud ning parimale ettepanekule panen välja üllatusauhinna.

Uueke päikeseloojangus

Vanakese viimane suvi

Väga pealetükkivad

on need seemnepakid.
Ei saanud eile enam mööda Raplas sügisel avatud Eesti Sordiseemne poest. Päris huvitavaid asju oli seal, nö seinast seina. Silma jäi näiteks igasuguseid vahendeid kodusele venimeistrile  ja muidugi seemneid, seemneid ja veelkord seemneid.
Püüdsin neist mööda vaadata, aga kus sa, kohe ise hüppavad pihku:)
Tegin südame kõvaks, aga kolmel pakil lasin end ära rääkida.
- tomat Sweet Million - eelmisel aastal sain kelleltki taime - väga magusad ja mõnusate pikkade kobaratega väikesed tomatid (pakis 50 seemet, kui kellelgi soovi, võin anda:)
- tomat Malle ( seda olen juba mitu aastat kasvatanud ja mulle meeldib)
-rediste segu (pakil väidetakse, et on  7 segu koos)
Seega esimesed kevadekuulutajad on olemas. Tuleb hakata tasapisi tegema  vanade varude inventuuri.

Miinus 20!

Kah ilmast! Aga  -20 ei ole mitte tänahommikune temperatuur, vaid täpne vahe eilehommikuse -32,5-ga
Tundus, et  oleks nagu   sulale läinud:)
Vot selline ilm siis meie väikesel Eestimaal.

Sellele sõbrale meeldib külm ilm aga nii, et pakasega tuleb teda vägisi tuppa tirida.