Hoopistükkis suvelainel ehk vesiroosilugu

Kui mõned aastad tagasi veesilmaga lõpuks ühele poole jõudsime, oli loomulikult vaja ka veetaimi.
Hansaplandis jäid silma teiste seast kaks kandidaati.
Ostsime spetskorvikesed ja hoolikalt sai taimed poti, st korvistatud, kivide vahele veepiirile  paigutatud ning väiksemaid kive hoole ja armastusega ümber seatud, et ikka kaunim välja näeks.

Saime ka uhked vesiroosid, mis loomulikult korvidega vette läksid. Pildil küll kuuma suveilmaga pisut kuivale jäänud.

Kôik tundus kaunis, soovõhk õitses pikka aega  ja näitas meile kauneid kallalaadseid  õisi. Vesiroosi lehed olid suured ja läikivad.
Kuni ühel päeval kui laps oli oma neljajalgsega kodus käimas, unustasime selle pubeka veerand tunniks.
Kui ta meelde tuli, oli lootusetult hilja. Laps jooksis õue ja tuli kohe tagasi ning minu küsivale pilgule vastas, et sa ei taha seda teada.
Õues ootas ees kurb vaatepilt. Veesilm oli tühi, korvid vedelesid tühjalt kuival ja isegi  plastikust kuul, mis päeval päikest endasse kogus ja pimedas ära andis, oli veest välja õngitsetud. Kuidas see koerale lõugade vahele mahtus, ei kujuta ette, aga katki oli ta hammustatud.
Soovõhast ei olnud järel kribalatki, teisest pisut oli. Pilt oli kurb ja jäädvustamine ei tulnud meeldegi.
Käisin silm maas õue läbi ja korjasin vesiroosikribalaid.  Istutamiseks piisas nüüd ühest korvist.  Mikroosakesed kosusid niipalju, et üle-eelmisel aastal nägime üht kaunist õit.

Eelmisel kevadel  juhtus taas äpardus, põhjuseks ilmselgelt skleroos- nimelt unustasin vesiroosianuma liiga kauaks keldrisse ning kasvuaega jäi väheseks.

Vaatamata kogu üleelamistele edenesid nad eelmisel suvel väga hästi ning kogu panus on pandud käesoleva aasta suvele.

Eks selle veesilma taimestamisega oli varemgi tükk tegemist, oma tiibetlased käisid joomas ja ilastasid vee üsna korralikult ära, noorema lapse väike koer oli rohkem vees kui väljas, meie vana poolpime taks  üritas aeg-ajalt lehti rünnata, kes teab mis vaenlast need talle meenutasid ja vanema lapse hall koer käis taimi ikka aeg- ajalt nuukimas. Pidevalt pidi silma peal hoidma. Hullem veel kui lastega:)

Tagantjärgi pilti kokku pannes tuli meelde, et aiaäris olid taimepotid jalgupidi seisvas vees, juuredki potist juba välja roninud ja oli kerget seisvat roisulehka tunda, mis ilmselt tekitaski huvi ja  sai otsustavaks, et kõik välja tiriti ja sõna otseses mõttes ära hakiti. Nüüd on hall juba kolmene ja hakkab päris tõsise tegija mõõtu välja andma. Taks on pilvepiiri taga, hall  ja väike valge on juba tõsised tegijad ning loodetavasti ei ole neil veesilma vastu enam sellist ebaatervet huvi. Ehk näeb sel suvel vesiroosiõisigi!

Kala

olen ma tähtkujult. Sündinud talvel, kuigi hingelt hoopistükkis kevadine.
Aastaid olen sünnipäevalillede üle tundnud korraga nii rõõmu kui kurbust. Just lõikelillede iga on nii lühike. Ilmselt on see lapsepõlvest kaasa saadud, nii nagu paljud muud kombed ja harjumused. Nimelt ei lõiganud mu lillehull vanaema peaaegu kunagi ühtegi lille tuppa. Erandiks vaid mõned murdunud õied.
Sõpradele ja töökaaslastele olen ikka saatnud signaale, et pärgi ja kimpe palun mitte tuua. Pikalt on aega võtnud, kuid tulemus käes. Kingiti mulle kaks kaunist asalead, kaks ilusat krüsanteemi, üks klassikaline punane alpikann ja väike tundmatu taim, mis pidavat olema kohvipuu.
Eriliselt hea meel on muidugi kotijuurikate üle. Kotid on juba nii punnis, et tuleb hakata potistama.

Panen lapse soovil ka kaunist tulbikimbust ülesvõtte

Sain käe valgeks!

Külvasin eile 15 tomatit, varasemad. Ülejäänud lähevad mulda hiljem. Las läheb soojemaks.  Vaatan netis küll teiste blogistajate juba päris kopsakaid tomatitaimi, aga surun tahte maha, sest eelmisel aastal külvasin 22. Märtsil ja ikka kasvasid toas liiga suureks.
Aastad ei ole loodetavasti  ( kaksik)vennad ja äkki õnnestub tomatid varem kasvumajja toimetada ja antakse päikest ka rohkem.
Tööasjades  Tallinnaskäik  päädis muidugi Hansaplandis käimisega ja ega ostuta pääsenud,  floksi Coolwater juurikaga tekkis nn tugev emotsionaalne side ja kaasa ta tõin.
Reedel jäi Pärnu Kuuse aiandis  näppu päevaliila Entrapment. Andsin küll endale  (millalgi) lubaduse, et  veel ainult mõni ja valkjama õievärviga, aga  pakki nähes tuli kohe meelde loetu, et  pidavat olema kolme- nelja-aastaselt hästi paljude õievarte ja õitega.
Pole parata kui aiapoed tee-äärde jäävad ja iseloom nõrk on:)
Päevaliiliad mulle meeldivad kohe hirrrrrmsasti, aga  väga suuri puhmaid veel pole, sest kõige vanemad  viis on 7-8 aastat tagasi ostetud.  Ülejäänud on nooremad. Suhteliselt suure puhmana saadud kollane nimetu õitses eelmisel  aastal küll kui oimetu. Mul on päevaliiliatega see kiiks, et käin ja murran kustunud õied iga päev ära, siis saab kauneid õisi  pidevalt imetleda ja taimi kiita ja see neile meeldib!

Panen siia pildi hullust õitsejast nimetust kollasest. Äkki kellelegi tundub ta tuttav ja teab mullegi tutvustada!

Lirts-lärts, käes on märts

Tegelikkuses ei ole esimest ega teist, märts muidugi on ja nii nagu eestimaisele kevadkuule tavaks on väljas tõeline talv. Nädalavahetuse ilm ei olnud meil vist ametlikku ilmateadet kuulama juhtunud ja oli niisama omaette, natuke lund ja natuke külma. Täna hommikul lasin koera uksest välja ja kui ta mõne minuti pärast terrassipoolsest uksest ( õigemini aknast) sisse nõudis, oli selge, et väljas peab külm olema. Tal vaesekesel ju lõigatud koival ikka kasukat pole. Kraadiklaasi ei olnud aega vaadata. Kui tööle sõitma hakkasin, võttis lausa  ahhetama, sest väljas oli nii ilus, valge, lausa lumi-lumivalge, päikeses sädelev ja särav ja kogu ümbrus üleni härmas. Kaselt kukkus üksikuid lumekribalaid. Absoluutne tuulevaikus!
Autos näitas õuetemperatuuriks  - 18. Vat mis tähendab tuuletus, ilm tundus  oluliselt soojem kui eilne niiske ja tuuline miinus viis.
Pealelõunast  alates sajab lund, sellist pehmet ja kerget ja mingi  kümme cm on lisandunud sellist mõnusat ja pehmet  ja kohevat, mis moodustab otsekui suleteki taimedele kaitseks.
Kevadekuud võib aimata vaid laupäevastest manulistest - söögiplatsil maandus üle kahekümnene parv vahvaid linnukesi, punase pealae ja rinnaesisega. Urvalinnud muidugi. Targast raamatust oli lugeda, et nad suuremalt jaolt meil läbirännul ongi, kuigi on ka pesitsejaid. Üritasin turistidest pilti ka teha, aga hästi ei õnnestunud.