Hoopistükkis suvelainel ehk vesiroosilugu

Kui mõned aastad tagasi veesilmaga lõpuks ühele poole jõudsime, oli loomulikult vaja ka veetaimi.
Hansaplandis jäid silma teiste seast kaks kandidaati.
Ostsime spetskorvikesed ja hoolikalt sai taimed poti, st korvistatud, kivide vahele veepiirile  paigutatud ning väiksemaid kive hoole ja armastusega ümber seatud, et ikka kaunim välja näeks.

Saime ka uhked vesiroosid, mis loomulikult korvidega vette läksid. Pildil küll kuuma suveilmaga pisut kuivale jäänud.

Kôik tundus kaunis, soovõhk õitses pikka aega  ja näitas meile kauneid kallalaadseid  õisi. Vesiroosi lehed olid suured ja läikivad.
Kuni ühel päeval kui laps oli oma neljajalgsega kodus käimas, unustasime selle pubeka veerand tunniks.
Kui ta meelde tuli, oli lootusetult hilja. Laps jooksis õue ja tuli kohe tagasi ning minu küsivale pilgule vastas, et sa ei taha seda teada.
Õues ootas ees kurb vaatepilt. Veesilm oli tühi, korvid vedelesid tühjalt kuival ja isegi  plastikust kuul, mis päeval päikest endasse kogus ja pimedas ära andis, oli veest välja õngitsetud. Kuidas see koerale lõugade vahele mahtus, ei kujuta ette, aga katki oli ta hammustatud.
Soovõhast ei olnud järel kribalatki, teisest pisut oli. Pilt oli kurb ja jäädvustamine ei tulnud meeldegi.
Käisin silm maas õue läbi ja korjasin vesiroosikribalaid.  Istutamiseks piisas nüüd ühest korvist.  Mikroosakesed kosusid niipalju, et üle-eelmisel aastal nägime üht kaunist õit.

Eelmisel kevadel  juhtus taas äpardus, põhjuseks ilmselgelt skleroos- nimelt unustasin vesiroosianuma liiga kauaks keldrisse ning kasvuaega jäi väheseks.

Vaatamata kogu üleelamistele edenesid nad eelmisel suvel väga hästi ning kogu panus on pandud käesoleva aasta suvele.

Eks selle veesilma taimestamisega oli varemgi tükk tegemist, oma tiibetlased käisid joomas ja ilastasid vee üsna korralikult ära, noorema lapse väike koer oli rohkem vees kui väljas, meie vana poolpime taks  üritas aeg-ajalt lehti rünnata, kes teab mis vaenlast need talle meenutasid ja vanema lapse hall koer käis taimi ikka aeg- ajalt nuukimas. Pidevalt pidi silma peal hoidma. Hullem veel kui lastega:)

Tagantjärgi pilti kokku pannes tuli meelde, et aiaäris olid taimepotid jalgupidi seisvas vees, juuredki potist juba välja roninud ja oli kerget seisvat roisulehka tunda, mis ilmselt tekitaski huvi ja  sai otsustavaks, et kõik välja tiriti ja sõna otseses mõttes ära hakiti. Nüüd on hall juba kolmene ja hakkab päris tõsise tegija mõõtu välja andma. Taks on pilvepiiri taga, hall  ja väike valge on juba tõsised tegijad ning loodetavasti ei ole neil veesilma vastu enam sellist ebaatervet huvi. Ehk näeb sel suvel vesiroosiõisigi!