Lepaa

on koht Soomes, kus on aianduskool ja kus iga-aastaselt enne sügist on aiandusnäitus. Mu KK-l oli sinna kaks kutset ning otsustasime, et miks mitte sõita üle lahe end päevaks tuulutama.
Ise nimetavad soomlased seda põhjamaade suurimaks  aianäituseks ja traditsioonil on kestvust, sest selle aasta üritus oli juba viiekümnes.
Näitamas oli end vähemasti  200 firmat jm tegijat. Minu kurvastuseks oli enamjaolt tehnika ja tehnika ja veelkord tehnika ning igasuguste tööriistade ja vahendite ja tarvikute näitamine (ja müümine muidugi ka). Mitte, et see ebahuvitav oleks, päris põnev oli vaadata mida ühe pisikese tõstuki või muu masinavärgiga on võimalik ära teha.
Kodu(soome)maiseid metsataimi müüdi, igasuguseid uhkeid ja veel uhkemaid amplipotte, natuke eksootilisi toalilli, seemneid ja olekski  peaaegu kõik, kui  kooli aiandis poleks  taimemüüki olnud.
Tõenäoliselt huvitab kaastaimehulli, et mida siis kaasa tõin. Kogu  mu saak oli kolm soomemaist maasikat,  ühe nimi oli Rubi, teisi hetkel ei mäletagi. Reklaamiti kui haiguse-ja külmakindlaid, eks saab näha.

Väike jalutuskäik teilegi

Aianduskooli õppehooned

 

 

Pisut pilte väljapandust                                                                                               

 

 

Meelelahutuseks oli mitmeid võistlusi, küll seati lilli kimpudesse, volditi papist taimekasti kokku ja  tehti muruniidukitega aja peale sõitu (siin viimaseks tähistatud rada)

 

Veel  lilli ja ninni-nänni                                                                                                                

 

Kooli õunaaiad nägid eriti ilusad ja hoolitsetud välja                                                                        

 

 

 

Teel  aiandisse taimeplatsile                                                                                               

 

 Viimasel kahel pildil näha aiandi abimajapidamise esine haljastus.
Aga uuri ise ka www.lepaa.fi või Fb lehelt:)

Kokkuvõtteks võib öelda, et ilus suvepäev oli ja väike vaheldus ikka!

PS. Näitusel oli ka veini-ja õlletelk ja mitte väike

Ôisi ja õisi

 

ei muud, sest peaaegu kõik päevaliiliapuhmad on kosunud ja vaatamata kehvale talvele õitsevad päris kenasti.

Veel paar aastat tagasi vaimustasid nad mind ikka väga. Mõni võttis kohe põlvist nõrgaks. Viimastel aastatel olen  vaid mõned nn valged juurde soetanud.

Õnneks kasvavad päevaliiliad ju praktiliselt ise, ei vaja väga suurt hoolt ja vaeva. Kahjuks on aga mõned kasvanud liiga suureks ja mõningaid on meeltesegaduses (vist) saanud mitu sama sorti, nii et peale õitsemist otsib mõni endale uue kodu.

Kindlasti pean leidma koha neile , kes  umbes  viis aastat tagasi paarilehelise jupina juurikamaale ritta sai istutatud. Nüüd on nad suured, liiga suured puhmad, vaheldumisi madalad ja kõrged, eri värvi ja õietüübiga. Kokku on seal reas neid  viisteist ja neile tuleb uus koht (ja mõnele kodu) leida.

Schnickel Fritz

 

Little Missy   täiesti väärastunud õiega

 

Mary Brown

Roswitha

 

 

Roses in Snow

 

Tundmatu, ilusad  tumekollased pontsakad õied ja
 neid on palju, sest õhtul on vähemasti 50 äraõitsenut murda

 

Nime ei tea, aga  mingi imeliku ruudukujulise õie tekitas:)

Vahepeale paar rahulikumat vaadet ka

 

 

Mu väikses lombis on kolme sorti vesiroosi

 

Ja siis jälle päevaliiliad:)

Esiplaanil üks mu lemmik- Pardon Me

El Desperado

Vejiem Lidzi

 

Zamsis

Tänane postitus jääb pooleli, sest osa  pilte tuleb  veel alla laadida ja nimed juurde sättida (loe: aiamärkmikust üle kontrollida) ja kahjuks päris paljudel ju täpset nime polegi, aga ega õied sellest inetumaks lähe.
Ilmast kah. Jätkuvalt üle kolmekümne pügala, jumal teab juma mitmendat aega! Hakkab taspisi tüütuks muutuma, aga  kui juhtusin  talvepilte vaatama, siis eelistaks  hetkeseisu. Meie auulis on õnneks  aeg-ajalt ka vihma tulnud, harva küll, aga siis korralikult, mis on kõige parem variant.