Juba nädal tagasi oli plaanis Thela juurde sôita, et kevadine aed üle vaadata ja môned tellitud lilled ära tuua. Pealegi ei olnud tal ju ametlik aiahooaeg avatudki, sest tsiteerides Neljandikku, avaneb aiahooaeg esimese Aaluja külastusega.
Mõeldud, tehtud!
Puhkusel olev Futu oli kohe nôus reisikaaslaseks hakkama ja Karingi sai kaasa meelitatud.
Hommikul enne kaheksat vôtsingi Karini Viljandi rongilt autole ning sôit algas Futulandia poole, kus sai pool aeda üle vaadatud püstises ja pool upakil asendis, sest Futu uhke moodne kivila on täis pikitud pisikesi aardeid, üks ilusam kui teine
Panoraam esimesest kivilast
Aias on igasuguseid huvitavaid lilli
Siit edasi sai juba püstises asendis taimi vaadelda.
Silma jäi palju kauneid priimulaid
Ja palju muud
Kevadadoonis
Karukellad
Ja kasvuhoone nurga juurest leidsin toreda õiega igihali, mille kohta Futu ütles, et huvitav, seal küll ta koht ei ole. Ei teagi nüüd, mida arvata.
Peale Futu mõõtmetelt väikese, kuid sisult hiigelsuure aia inspekteerimist, kohvi ja muffiniga maiustamist ning mee degusteerimist võis sõit jätkuda Aavikuemanda valduste suunas Keilast edasi Kersalu külla.
Eksimise vältimiseks on heaks juhtnööriks
see, et kui paremalt meri näha, tuleb varsti vasakule pöörata. Viit on muidugi teeotsas olemas.
Thela aeda ümbritseb ehe loodus, vanad kõrged puud, suured kivirahnud ja palju lilli nii vabas looduses, istutatud kui müügiplatsil. Mina olengi sinna saanud vaid kevadeti ja need ülase, lõokannuse ja nurmenukuväljad on hingematvad. Lisaks on selles aias sadu roose ja pojenge.
Koos Thelaga võtsid meid vastu karvikud Malati ja Mihkel ning perekass Aalutki õnnestus kohata. Tema meie seltskonnast eriti ei hoolinud.Malati selle eest nuuskis mu püksipõlved hoolikalt üle ja ilmselgelt kangastus talle Aabik meeltesse.
Ringkäik tehtud, jutud räägitud, kehakinnitus võetud (aeg oli juba lõunasse jõudnud) ja müügiplatsiltki üht-teist põnevat valitud ( huvitav kirjulehine roniv hortensia, lõokannused, kullerkupud jne- pildid ja nimed vaata ise e-poe aadressilt -http://www. aavikuemand.ee), oligi aeg tagasiteele asuda.
Aga mitte koju. Kui on aedlemisest aeg võetud, peab selle korralikult sisustama ja nii saigi Sauelt mitte Saku poole keeratud vaid hoopis võetud suund Pärnu poole, sest kui Helga Ettevõtmiste taimemüügiplats on nii käegakatsutavas läheduses, ei saa ju jätta juhust kasutamata.
Vaatamata kaasaegsete tehnikavidinate kasutamisele kimasime esimesel korral õigest teeotsast mööda, aga mis halvasti, see uuesti ja järgmisel katsel saime õigest teeotsast alla.
No oli seal alles röögatu plats ja lahke perenaine Ülli-Riina, kes pakkis kastidesse taimi Pärnu laadale sõitmiseks, kuid vaatamata sellele jõudis meie igasugustele pärimistele vastata ja taimede hingeelu tutvustada.
Sel korral oli hoopis teistsugune lillede valimine kui tavaliselt, sest eelnev kodutöö oli tegemata ja seekord sai lihtsalt süsteemselt kogu plats läbi kammitud ning valitud sai suuremalt jaolt selliseid madalaid ja praegu õitsvaid lilli peenrasse tühje kohti täitma. Talv ju teadagi ei halastanud paljudele.
Võtsime plaani juunis sinna tagasi minna.
Soovitan teilegi ja et ettevalmistatud oleks, siis vt. www. helga.ee
Futu tuli kella neljaks koju toimetada ja seda me ka tegime, kusjuures endalegi üllatuseks punktuaalselt. Väravas keeldusime autost väljumast ja midagi välja kaevamast, aga Futu on ju teada, siiski toppis potte kaasa, hüüdes ise, et ärge tulge välja,ma ise toon.Isegi mina murdusin ja võtsin omale selle minu arvates natuke aniisilõhnalise mesiputke poja, sest aianurgas olev lapsevanem ise nägi väga tore välja.
Nii, õhtu käes ja edasi sõit Rapla poole! Aga mitte koju! Viljandi rongini oli veel piisavalt aega ja Haideaed on ju nii kutsuvalt lähedal. Minu lemmikmüügiplats ja Karin polnud seal käinud ka. Haideaed ise on oma tuntud headuses, suured magnooliad õites, kaunid kolmiklilled ja toredad puud-põõsad pilku haaramas.
Müügiplatsil rivis ootamas igasuguseid põnevaid mägisibulaid, liivateesid, murtudsüdameid jne. Pilk jäi pidama ühele vahvale kirjulehisele roomavale kipslillele ja kaasa haarasin eriti roosa
(peaaegu neoon) priimula. Nii roosa, et sellist ei tohikski nagu olemas olla:)
Silma jäid ka puude-põõsaste sirged read.
Kell kuus jõudsime minu aeda. Jalad väsinud ja üsnagi aiaküllastununa tegime
siingi veel tiiru ja siis lihtsalt tõmbasime hinge, sest selgus, et teeremondi tõttu oli rongiaeg hilisemaks tõstetud.
Kell oli juba 21, kui Karin sai rongile, et veel poolteist tundi sõita.
Peab nentima, et oli tihe kuid väga tore päev koos mõnusate kaaslastega ja nagu ühes vanas naljas kirjas- sellistega võiks lahingussegi minna:)
Täna selgus, et üks Karini taimepotike jäi siiski maha järgmist kohtumist ootama.
Kordaläinud päeva tõestuseks ka üks ülesvõte
Selline on minu eilne saak.
