Alles oli novembrikuu algus, nüüd jõulud käes ja aastavahetus läheneb. Aasta alguses võtsin omale poolnaljaga kohustuse, et teen igal nädalal ühe postituse. Tuleb välja, et mõtlesin kergemeelselt, et see on imelihtne üritus. Tegelikkuses osutus see päris raskeks, aga sain omast arust kenasti hakkama. Millalgi tagantjärel uurides selgus, et üks postitus oli jäänud avaldamata. Põhjust tegelikult ei teagi. Kirjutasin siis karviku meie perre saabumisest ja avaldan selle vast täna, et jääks omale mälestuseks.
Paraku aiahooaja lõppedes lõppes totaalselt ka mu kirjutamishuvi ja otsustasin end mitte sundida, sest niigi olin tööasjadega koormatud ja väsinud. Nüüd on pööripäev möödas ja päev hakkab taas pikenema ja meeleolud paranema. Kahjuks vist ka jõuluks tulnud lumi hakkab taas sulama.
Mis siis on tähtsat toimunud peale eelmist postitust? Kõige tähtsam on muidugi see, et meie pere kõige väiksem sai endale õe ja muutus ise kohe suureks hoolitsevaks õeks, kes kutsub teist mängima ja näitab raamatust pilte:)
Neljajalgne karvik on kasvanud veel suuremaks ja mehistub tasapisi. Vanust on juba üheksa kuud.
Aiahooaeg sai ka kuidagiviisi ühele poole, õueviinapuu oleks peaaegu lõigata ja katta unustanud:)
Olin hea laps ja jõuluvana tõi ka kinki- oodatud aiamärkmiku ( eelmisel aastal seda teatavasti ei antudki välja) ja kokkupandava puidust kuumaaluse ning kodumaist tekstiili-retseptiga köögirätiku. Nende üle on ka väga hea meel, sest meil köögiremont just pooleli. Tehnika sai jõuludeks tööle, kapiuste ja muude pudinatega läheb veel aega.
Vabu päevi on seekord mõnusalt antud, saab armsate inimestega olla ja end korralikult välja puhata.
Kaunist pühadeaega kõigile!
