Jalutuskäik

Eile oli ilus ilm, päike ei paistnud, aga temperatuur plussis, midagi ei sadanud ja tuul ei olnud ka ülearu tugev. Seega täielikult sobiv mônusaks jalutuskäiguks. Oma linnusemaale jôudmiseks pidime  siiski kasutama autot, sest uiske ei ole, aga  3 km tee oli täielik uisuväli.
Abramil olid ka eelmisest käigust saadud positiivsed emotsioonid (oh, mis lôhn, kes siit läbi käinud? jne) veel meeles ja kobis täiesti vabatahtlikult autosse. eelmisel korral oli tal kaasakutsumise peale vaja uudistada mingit oksa, vaadata kuuri taha ja siis oli veel kasvuhoone tagant ka midagi uurida, alles korrektne korraldus pani auto poole liikuma:) Kohapeal oli tal nii palju nuuskimist, et oli pärast neist metsauudistest päris väsinud. Etteruttavalt võin öelda, et seekord oli sama lugu.

Linnuseplatsile me  ei käinud, sest seekord oli eesmärk teine.
Olen vist sellest varem kirjutanud, et metsas on meie ja naabri  maa vahel piiriks vahva kiviaed. Kui seda esimest korda nägime ja vaevaliselt sealt algusest lôpuni ronisime, tekkis kohe môte vôtta sealt vôsa ja puid maha, et saaks mõnus jalutusrada, oksad purustada ja  rada multšida rada.KK on talvel teinud tublisti tööd, mida tôendavad ka mõned allpool olevad  pildid ja koju toodud küttepuude hunnik. Okste purustamine seisab veel ees.

peale võsa eemaldamist tuli esile poolmetsik nurgelise võraga õunapuu

keset platsi kasvab hiiglaslik kuusk, oksad maani ja okste all tore peidupaik

kivimüüri ääres nüüd päris palju kõndimisruumi

müüriosa täies hiilguses

väga huvitavalt sammaldunud:)

üks huvitava näoga känd

et niitmisel kivisse mitte põrutada, on tekitatud kivipuuslikud

neid puuslikke heinamaal ikka jätkub

saarepuu on oma seemned laiali pildunud

see tumeda tüveg on ka üks metsistunud õunapuu ja selle taga sammaldunud kivihunnik

metsa all oli nii rohelust kui lund

ja lõpuks üks mõistatus ka- kas oskate tüvede järgi määrata mis puudega tegu on

Ootamatult näpud mullas

Juhtus selline lugu, et grupitellimusega Edromist tellitud  taimed  saabusid äkki kui selgest taevast, igasuguseid kevadilmu ootamata. Loomulikult oli lilled vaja kähku Tallinnast koju toimetada   ja potid-muld kasvuhoonest kätte saada.
Õnneks oli laps  just maale tulemas ja tõigi Tii juurest lillekesed ära.
Kasvuhoonesse saamisega  oli oluliselt keerulisem, sest vahepeal oli jälle talv saabunud, lund sadanud, kasvuhoone ukseesine täis tuisanud ja lisaks veel jääs ka. Need nn lükanduksed on sellepoolest kehvad, et kui siinidesse läheb niiskus, siis  uksed lihtsalt jäätuvad kinni.
Aga kui asi ette võetud, sai kõik tõkked ja takistused ületatud, potid ja muld kätte saadud, uuekesed pottidesse istutatud ja kõige jahedamasse tuppa aknalauale sätitud.
Lilled on juba üsna kevadise hingamisega, minipajul pungad näha, Heleni püvililledel samuti, amuuri adoonis täiesti kasvuhoos, ilus roheline üleni. Pakitud oli nad mõnusalt, muld ümber juurte surutud, sammal (või midagi sarnast?) ümber, keeratud pehmesse paberisse, see kõik niisutatud ja siis pakitud kilekotikesse, kus korrektne silt ka juures.
Et jutt paljasõnaliseks ei jääks, siis mõned pildid ka, juba natuke lahtiharutatud faasis

 

 

Talveuni hakkab vist tasapisi lõppema

Oleme jõudnud selle aasta teise kuusse. Ilmad on olnud ei liha ega kala, ikka sula ja natuke lund ja nii terve kuu. Oluliselt külmakraade ei ole esinenud, elektriarve ka poole väiksem kui aasta tagasi:)
Laupäeva õhtul  mõtlesin, et peaks pühapäeval tegema tiiru tagaaias ja toppima nina ka kasvuhoonesse. Ilmavana tõmbas mõttele kriipsu peale, sest hommikuks oli maa paksu ja koheva valge vaibaga kaetud. Päeval sadu jätkus, aga kohevusest sai mingi plönn. Taimed ja kasvuhoone jäidki seda korda lähemalt nägemata.Jätkus tubaseidki toimetusi.
Esmaspäeva hommik algas  lõpuks ometi päikesega ja taevas olid roosad pilved. Kui tegemistega sinnani jõudsin, et pildistaks, olid pilved juba värvi muutnud ja müstiline taevas oli asendunud tavalisega. Aga see päike! Jaanuaris ta meie kandis end peaaegu ei ilmutanud.
Suurepärane ilm- tuuletu ja mõni kraad miinust ja kordan end-Päike!!!. Südapäevaks oligi juba selline tunne, et nüüd vist hakkab küll talveuni otsa saama!
Vahepeal olen ju netist mõningaid taimi tellinud, aga kuidagi pooltujutult, ilma selle õige tundeta.
Aiamärkmikke olen ju ka lapanud, aga samuti kuidagi uimaselt ja tujutult.
Käisin seni  seemnelettidest külma kõhuga mööda. No täitsa ükskõikseks jätsid, aga  eile  õhtul jäid jalad seemneriiulite juures kuidagi ise seisma ja kuidagi täitsa ise poetusid korvi ka mõned hädasti vajalikud pakikesed.  Varsti võib ju kasvuhoonesse juba  üht-teist mulda poetada:)

Paar sõna ka poliitikast, kuigi olen sellest üsna kaugel. Nimelt küsis KK juba mitu korda, et kas oled valijakompassi vaadanud. No ei olnud muidugi, aga kui mitu korda küsitakse, siis vaatasin ja vastasin isegi küsimustele ja mis ma siis teada sain- maailmavaatelt olen puhta roheline, ju küsitlejad teavad kõige paremini:)  Sellest hoolimata ei tea, keda valida, aga seda meelt olen, et valima ikka peaks. Mulle meeldis kuidas Hundiulg oma blogis kirjutas, et valib alati kõige noorema, et talle julgustust anda!
Täna hommikul on selline tore talveilm,  maapinda katab kiht lund, lükatud hanged on päris kõrged (pühapäevane lumi!), miinus kuus, tuuletu, kuid sompus. Niipalju siis päikesest, aga nii nagu vanasti öeldi, et ta tuleb vääramatult.Kes,kes-kevad muidugi:)