Ränk aasta see 2017,mil juba teine armas kaaskirjutaja lahkub teispoolsusse.
Sealseid aedu rajama nagu keegi tabavalt ütles.
Ma nimetasin Muhedikku esiaalujaks kohe peale esimest kohtumist kokkutulekul Lillekasvataja juures, kui sattusin võõraste, kuid samas nii omade sekka esimest korda. Kohmetusel aitas kaduda Muhediku soe kallistus ja neid kallistusi on ta jaganud alati ja palju ja meile kõigile. Meie aedades on temalt saadud lilli ja meie peades temalt saadud taime- ja elutarkust.
Muhediku blogi olen lugenud algusest lõpuni oma viis korda kindlasti ja soovitan teistelegi.
Veesilmake meie aeda on tehtud tema blogis tähendatud õpetussõnade ning iiriseid kasvatatud tema raamatust loetud tarkussõnade järgi.
Tema koju ja kaunisse aeda olime alati kõik oodatud! Kogu meie nn segaste taimehullude kamp.Sel suvel alustasime kokkutulekut tema juurest. Kes oskas siis arvata, et see oligi viimane silmast-silma kohtumine. Kurb on ja südamel raske tunne ja ega see tahagi hästi pähe mahtuda kui veel mõned päevad tagasi arutlesime erinevatel teemadel. Elu on heitlik ja ettearvamatu.
Loodan südamest, et meie traditsioonid jäävad püsima ning püsime jätkuvalt nii ühtsena kui vähegi võimalik!
Igale lahkumisele järgneb alati kohtumine, kas siis siin- või sealpool!
Hüvasti, armas Muhedik ja nägemiseni, sest kunagi ja kusagil kohtume me kõik taas!
Muhediku mälestuseks pilt ühest temalt saadud imekaunist iirisest.
