Plaanitud ja plaanimata

Minu kogemus on, et võin plaanid valmis teha, aga asjad kulgevad ikka omasoodu. See kehtib just igasuguste aiatööde kohta.

Nädalavahetusel oli kindel plaan soetatud lillesibulad maha pista, viimase  kui ühe neist. Valetan, tulpe ei olnud veel plaanis, vara veel. 

Sibulakarp kaenlasse ja õue. Esimeseks takistavaks asjaoluks sai mahalangenud krõbedate vahtralehtede liiga suur kogus teel maja taha. Keldrisse ei pääsenud üldse. Suured vahtrad kasvavad keldrimäe servas, loomulikult seal lehti kõige rohkem, tuulepoiss oli ka tubli tööd teinud ja lehti kokku puhunud. Abimehed kuurist välja ja kribinal-krabinal selle aasta esimene lehehunnik valmis.

Kui mäletate, siis soetasin Helsingi aiamessilt omale riistapuu nimega Gark. Siin ta murureha kõrval ilutseb ja peab nentima, et on tõeliselt väärt tööriist igasuguste lehtede, puru, sodi, multši ja jumalteabmille teisaldamiseks. Soovitan soojalt.

Esimesed sügislehed kokku kraabitud, seadsin uuesti sammud sibulakasti poole ja  poetasin maha uued nartsissisibulad. Sellega paraku lugu lõppeski, sest  jõudsin tatsamisega kohta  ( ühte paljudest), kus vajadus inimliku sekkumise järele. Auk maasse , üht- teist rammuks sisse ja potipoisid auku. Nii  siblisin siin ja seal, kõrvaltvaatajale täiesti sihitult, aga enda arvates täiesti sihipäraselt. Mõni  kuivanud taimedest läks lõkkesse, mõni potti tagasi turgutamisele. 

Heleeniumitega mul üldse ei vea. Kokku olen üritanud neid kodustada vähemalt neljal korral, aga ikka ebaõnnestunult. Sel korral  pidin jälle peenrast välja võtma turgutamiseks, sest peenras kohutav kuivus.

Panen mõned pildid sügisvärvidest ka.

Lõpetuseks pilt meie lombist. Teravama silmaga näeb, et vesiroos punnitab veel kahte õit teha.

Ja et mitte teid teadmatusse jätta, siis peale peotäie nartsisside jäidki muud sibulad jätkuvalt karpi ja seda täiesti proosalisel, kuid väga oodatud põhjusel. Meil hakkas lõpuks vihma sadama. Nii palju seda ei olnud kui tegelikult oleks vaja, aga asi seegi.

Sügisesed laused

On suurte kukeharjade aeg, nad on täies ilus. Valge suure õiega sügisene aster on mu lemmik.

Viinapuu lehed on juba punased.Vana-aegne vaarikas Babje Leto kannab oma sügisest saaki. 

Nimi tähendab  vananaiste suve ( teadmiseks nooremale rahvale:)

Kured harjutasid maja taga põllumkohal. Kui fotoka haarata jõudsin, olid juba kõrgel. Varsti asuvad teele.



Lõpetanud?

Kas põdrakanep on tõesti õitsemise lõpetanud? Nüüdseks on kindel vastus jah, sest  minu etalontaim, kelle õitsemine mulle suve algust tähistas, on lõpetanud. Kasvas ta poolvarjulises keskmiselt niiskes kohas, nii et  põuast ta eksitatud ei saa olla.
On mis on! Ilusale suvele järgneb loodetavasti ilus (või mitteilus) sügis niikuinii tahtmistest sõltumata. See, mis sügisele järgneb, on hoopis  ...ah, las ta praegu olgu. Tegelikult lubas ilmavana, et täna - homme sajab ja siis jälle kuiv, saan  ehk Futult saadud põõsakesed maha istutada.
Jah, Futu otsis kodu oma mõnele enelale ja mul ju ruumi laialt käes, nii sõitsingi laupäeval Futulandi poole, endal ka  paar kasti taimedega (millega muuga loomulikult?) kaasas.
Sisenesin väravast ja märkasin  keset hoovi kahte pirakat jaapani enelat Macrophyllat. Heitsin neile pilgu,registreerides, et nii ilusad värvilised ja rammusad isendid, kohe näha et hoole ja armastusega kasvatatud ja samal hetkel  kraaksatasin, et kas need ongi? Futu kohkus mu kraaksatusest, et kas ei tahagi? Mina samuti kohkunult, et tahan ikka ja see  põõsaste kilesse pakkimine ja kärutamine ja autosse toppimine võis kõrvalt paras huumor välja näha.
Üks väike enelapõõsake ja lilled enam hästi mahtuda ei tahtnud, aga kus nad pääsesid!
Kodus tõmbasin põõsad potsti õue maha ja köögiaknast vaadates kohe väga sobivasse kohta. Reaalsuses nad sinna kahjuks  muidugi ei sobi, aga õnneks on õige koht  neile olemas ja kui õhtul vähegi vihmapausi annab, läheb tranšee kaevamiseks.
Eilne ilm oli sobilik vaid seenemetsas kondamiseks, sest tibas ja päiksetas vaheldumisi ja korraga. Jalutus- ja seenelkäik nö kaks ühes, tugeva kaldega jalutuse poole, aga kuuseriisikaid pannitäie ja kaseriisikaid priske kastme jagu saime. Seenemaitse on igatahes suus ja hammas verel! Metsas ühtegi looma ei näinud, elutegevuse jälgi küll, vaid üks tedrekana  lehvitas meie läheduses tiibu ja lendas puult puule. Päris kopsaks isend oli!
Kui lindudest juba jutt tuli, siis sookured on veel siin ja see tähendab küll kindlalt seda, et soojadel ilmadel on veel jätku. Mõnel aastal on nad selleks ajaks juba rändele asunud.
Päev on silmnähtavalt oma pikkuses kaotanud, kell 21 juba paras pime. Õhtul jõudsin kasvuhoones pisut  liigseid kasve  ja koledamaid lehti eemaldada ning  erinevaid tomateid maitsta. Viinamari nimega Somerset Seedless on ka juba päris ilusat värvi ja maitsegi juba olemas!
Mõnus, väga mõnus ja kõige maitsvam üldse on otse  taime küljest võetud ja kohe ampsatud tomat. Ja kõige paremad on ikka need pisikesed - mustad ja punased, kollased ja oranzid, maasika-ja mittemaasikakujulised, magusamad ja vähem magusad. Ammustel aegadel nimetati neid viinamaritomatiteks, nüüd on kõigil sildil kirsstomatid. White Beefsteek on valmis ja on tõesti peaaegu valge ja roheline tomat on tõesti kollakasroheline ja  virsikutomatil ongi väike karvaude seljas. Triibulisel tomatil ei näe praegu veel mingeid triipe, viljad on suured ja senini täiesti rohelised. Mõned jäävadki selle-aastasteks katsetusteks, aga terve hulk on selliseid sorte, kes leiavad kindlalt ka tuleval aastal mu kasvuhoones koha. Laste arvates on nn mustad väikesed ja oranžid (just oranžid mitte kollased)  väikesed kõige maitsvamad, kallis kaasa hindab neid suuri ja lihalisi rohkem. Kui  kerkis üles küsimus, et mis sordid tuleval aastal panemata jätta, arvati, et Moneymaker annab küll palju saaki, aga võib rahumeeli  asendada mõne maitsvamaga.
Selline sai siis see reportaaž otse sündmuste keskelt, pildimaterjaliga on hetkel kehvasti, seepärast peab igaüks ise oma fantaasial lennata laskma. Olge mõnusad, jätkuvalt!