Nädalavahetusel oli kindel plaan soetatud lillesibulad maha pista, viimase kui ühe neist. Valetan, tulpe ei olnud veel plaanis, vara veel.
Sibulakarp kaenlasse ja õue. Esimeseks takistavaks asjaoluks sai mahalangenud krõbedate vahtralehtede liiga suur kogus teel maja taha. Keldrisse ei pääsenud üldse. Suured vahtrad kasvavad keldrimäe servas, loomulikult seal lehti kõige rohkem, tuulepoiss oli ka tubli tööd teinud ja lehti kokku puhunud. Abimehed kuurist välja ja kribinal-krabinal selle aasta esimene lehehunnik valmis.
Kui mäletate, siis soetasin Helsingi aiamessilt omale riistapuu nimega Gark. Siin ta murureha kõrval ilutseb ja peab nentima, et on tõeliselt väärt tööriist igasuguste lehtede, puru, sodi, multši ja jumalteabmille teisaldamiseks. Soovitan soojalt.
Esimesed sügislehed kokku kraabitud, seadsin uuesti sammud sibulakasti poole ja poetasin maha uued nartsissisibulad. Sellega paraku lugu lõppeski, sest jõudsin tatsamisega kohta ( ühte paljudest), kus vajadus inimliku sekkumise järele. Auk maasse , üht- teist rammuks sisse ja potipoisid auku. Nii siblisin siin ja seal, kõrvaltvaatajale täiesti sihitult, aga enda arvates täiesti sihipäraselt. Mõni kuivanud taimedest läks lõkkesse, mõni potti tagasi turgutamisele.
Heleeniumitega mul üldse ei vea. Kokku olen üritanud neid kodustada vähemalt neljal korral, aga ikka ebaõnnestunult. Sel korral pidin jälle peenrast välja võtma turgutamiseks, sest peenras kohutav kuivus.
Lõpetuseks pilt meie lombist. Teravama silmaga näeb, et vesiroos punnitab veel kahte õit teha.
Ja et mitte teid teadmatusse jätta, siis peale peotäie nartsisside jäidki muud sibulad jätkuvalt karpi ja seda täiesti proosalisel, kuid väga oodatud põhjusel. Meil hakkas lõpuks vihma sadama. Nii palju seda ei olnud kui tegelikult oleks vaja, aga asi seegi.




















