Jälle läbi

Umbes kolm tunnikest ongi seda 2015. aastat veel jäänud. Telekast on igast programmist võimalik vaadata retrospektiivi. Kui ise hakata tagasi mõtlema, siis....imelik aasta oli, selline ei liha ega kala. Tööl mitme tasandi ülemuste vahetusega kaasnes päris palju muutusi, õnneks suuremalt jaolt positiivseid. Kuna minu inimesed töötavad eri linnades, oli sel aastal olude sunnil väga  väga palju sõitmist. Kui positiivset poolt vaadata, tuli kõvasti sõidukogemust juurde.

Aiahooaeg oli nagu oli, kevadel tänu selle pikkusele ja ema abiksolekule sai üsna kõva põhja alla. Neli kätt ikka neli kätt ja kui õigel ajal umbrohi hävitada, on suvel oluliselt lihtsam.

Istutatud sai palju- märksõnadeks  hostad ja kanakooled. Põõsaid ka päris palju. Pooleliolevaid  projekte jäi muidugi ka, sest aiaisu lõppes ootamatult nagu ikka.

Mäletan, et kaks päeva oli ka suve. No tegelikult vastu sügist oli veel pisut suve. Meil sadas sel aastal palju. Kui mujal paistis päike, tuli meil ikka vihma. Nii kevadel, suvel kui sügisel. 

 Rohkete sademete ja vähese päikese tõttu oli kasvuhoonegi sel aastal kuidagi vettinud moega. Tomateid sai, aga oleks võinud olla rohkem, oluliselt rohkem. Tuleval aastal vähem sorte ja rohkem taimi!

Sügis oli tavatult pikk, kuni talvise pööripäevani ja mõni päev kauemgi. Jõul oli roheline ja pluss kümme. Nüüd on juba mõned päevad olnud talv, miinus kümme ja pisut lund, no sentimeetrike. Ilmad on olnud vaiksed ja härmatanud.

Mis veel? Palju ilusaid aedu ja aiasõpru ja kohtumisi armsate aalujatega, maailma kõige sõbralikumate ja isetute inimestega

Täna, aasta 2015 viimasel päeval olin nagu ikka tööl. Tööpäevi oli sel aastal rohkem kui eelmisel, sest ajad olid nii kiired, et nädalake puhkustki jäi reservi.

Tööl käimine võtabki kõige rohkem aega ja energiat ning selle kõrvalt muude hobide ja tegevuste jaoks kipub aega nappima.

Positiivne on aga see, et tänu tööle on jätkuvalt vahendeid uute taimede soetamiseks ja muudeks hobideks.

Homme algab uus aasta, nüüd juba tegelikult  kahe tunni pärast.

Uuelt aastalt sooviks perele ja kõikidele sõpradele tervist ja tegusust!

Head uut aastat!

Jõulud

Sel aastal siis ei valged ega mustad vaid päris rohelised, vihma ja pluss seitsmega

Meil just niita ei ole vaja, aga muru on roheline ja on ka mõned jõululilled

Jõulud algasid nagu ikka- kapsapott ja jänkupraad tulele, toad tolmust puhtaks ja kuusk, õigemini osa sellest tuppa ja kauniks

Seejärel traditsiooniline piparkoogiralli

Ja kui terve pere kodus, siis teadagi mis-verivorsti, praadi jm jõulurooga ja muidugi salmi ja laulu paki lunastuseks. Kellele siis ei meeldiks kinki saada!

Täna tundus juba nii mitu päeva pühitsetud, et KK käis linnusemaal metsas rassimas. Ülejäänud jõudsid sinna alles nö  tehtu ülevaatuse ajaks. Metsaalust oli tublisti koristatud, küttepuid langetatud ja naabriga piiriks oleva kivimüüri äärne on jälle läbitav

Norrakad lubavad aastavahetuseks meile kuni miinus 15, venelased pisut vähem, aga nende uudiste esitajad vist unustasid täpsustada, et selliseid miinuseid ennustavad nad öötundideks.

No ootame ära, eks siis ole näha!

Aeg maha

Aasta lõpu lähenemisega ei ole kiirus vähenenud. Igal nädalal on olnud mõni sõit sada sinna ja sama tagasi. Õnneks on ilm olnud suhteliselt normaalne ja seetôttu tee sôbralik. Jäätunud ja hangedes tee oleks väga kole!
Oma paar nädalat pole tagaaeda saanud, hommikul tööle minnes kottpime ja ôhtul tagasi tulles sama lugu.Nädalavahetustel ju ka aina sajab. Vihma. Palju.
Laupäeval lõpuks tekkis viiv, et hüppasin kummikutesse ja läksin tagaaeda. Pehme ja porine ja tormi loobitud oksrisu täis. No lihtsalt väkk. Kohe väga väkk.Korjasin sodi kokku ja môtlesin, et minu poolest võiks nüüd lumi tulla ja kogu selle kupatuse korraliku vaibaga katta. Ilmavanale eritingimuseks on selline paras külmakraad ning kevadeni ei mingit sulatamist, et kõik taimed kenasti talvituks.

Ilma vihmata ei saanud aga laupäevalgi ja kui jope oli märjaks saanud ja asutasin tuppa, tuli tore kõne, et Tii ja Futu ja Kaabuga Mees tulevad pühapäeval ja läheme natuke kõndima.

Pühapäev muutus tänu sellele toredaks päevaks, mil sai mônusalt aja maha vôtta. Ei mingeid kohustusi! Taevalik!

Tegime tiiru linnusemaal ja siis läksime edasi Pakamäele, mis on kõige kõrgemast kohast ca 65 meetrit merepinnast, oli kunagi ( umbes 11 tuhat aastat tagasi) saar. Nüüdseks on näha kunagine merekallas  paepaljandikuna. Pakamägi on ajaloost tuntud kui  kärajate  kokkukäimise paik. Ümera lahingu ajal olevat aga kõige kõrgemasse tippu lõke süüdatud (teises versioonis hütile tuli otsa pistetud.
Tegin ühe panoraamvõtte ka kõige paremini eksponeeritud paljandikohast.
 

 

  Kõige kõrgema mäe alla lagendikul on RMK hoolitsevalt paigaldanud katusealuse, seal on veel lõkkease ja prügikast ning isegi täiesti kultuurne välikemps.

Olen nii aeglane oma postitustega, et enne vajutamist nupule Avalda, saan täna öelda, et kaks päeva oli meil talv, lumi maas ja puha. Nüüdseks aga jätkuvalt roheline ja soe, nädalavahetuseks lubatakse koguni 9 kraadi plussi.

Pühapäeval avastasin sarapuu alt, et Amuuri adoonisel on suured, prisked pungad. Tavaliselt õitseb meil märtsi lõpus, aprilli alguses. Ega ausalt öeldes ole teda kunagi käinud lumehanges piilumas, nii ongi mulle teadmata, kas on liiga vara ärganud või ongi tal sellised kombed.

Uus katse

Kirjutasin paar päeva tagasi pika jutu ja valisin pilte, mida üles laadida. Sain tehtud, vajutasin kuhu vaja ja siis vajutasin veel ja ilmselgelt sinna, kuhu ei olnud vaja, sest postitus rändas kosmosesse. Läks ja kadus.

Proovin nüüd uuesti.

Aiahooaega jätkus pikalt, aga  lõpuks saabunud (talve)ilm tegi sellele järsu lõpu. Viimased kannid said kokku korjatud ja panipaikadesse pandud, puupojad kasvuhoonesse tõstetud jne.

Laupäev ja osa pühapäevast möödus tubaste toimetuste tähe all. Pühapäeva pealelõunal otsustasime oma neljajalgse ja enda viia linnusemaale jalutama, sest ilm oli selleks suurepärane. 

Asi algas nagu ikka sellega, et Abram jooksis eemale ja tegi nägu, et tema küll autosse ronida ei kavatse. Olen ilmselt varem kirjutanud ka põhjustest- varasemalt on  juhtunud see, et peale autosõitu on tal olnud pea uimane, kints karvadeta ja suure õmblusega ja totakas toru ka veel takkapihta ümber kaela.

Linnusemaale on  vaid mõni kilomeeter ,kuid see on natuke liiga kaugel Abrami proteesitud põlvede jaoks.

Lõpuks saavutasime konsensuse, ta hüppas autosse ja vurasime kohale.

Mõned ülesvõtted ikka ka, et postitus väga igav ei oleks.

Linnuseplatsi lääneküljes olev koht, kus on arheoloogilisi kaevamisi tehtud

Seal lähedal olev vana metsistunud õunapuu ja metsas oleva kiviaia algus

Keset heinamaad kasvav hiigelsuur kuusk, millel maani oksad moodustavad onni, kuhu saab peitu pugeda

Üks kivipuuslik jäi ka pildile

Ja jupike ühest kiviaiast

Ja looduslikke kõrsi

Suvel on kuklased ehitanud  uue pesa

Vana on suurem

Nagu ülesvõtetest näha, hakkas juba hämaraks kiskuma ja oli aeg asuda koduteele

Selline lakooniline jutt sai seekord.

Ja lõpuks tõenduseks pilt sellest, et talviste tubaste tegevustega on ka meie auulis algust tehtud

Keset novembrit

on aed peaaegu samas seisus  kui 2 nädalat tagasi, mil viimati môned pildid said tehtud. Tööl on jätkuvalt ülikiire ja jätkuvalt olen palju tunde viibinud roolis ja teel. Kui aus olla, ei ole ajad enam need, kui unistasid autoroolist ja ringirallimisest, sest see on antud vanuses lihtsalt väga väsitav.

Ônneks on ôhtuti kottpime ja kahjuks( vôi taimedele ônneks) on meil nädalavahetustel sadanud. Kui räägitakse, et siin-seal pikalt väga kuiv olnud, on meil  ikka sadu olnud- vihmaveetünnid ei ole kuigi pikalt tühjad olnud.

Ilm on ka stabiilne, paaril hommikul viimastel nädalatel on hommikul muru olnud valge, aga enamasti on ikka plusskraadid, päeviti  kümme vôi rohkem.

Täna hommikul ootasin transporti järjekordseks pikemaks töösôiduks ja siis tegin hetke jäädvustamiseks môned klôpsud 

Jaapani enelas on pooltest lehtedest loobunud

Therese Bugnet oksad  vôtavad juba jumet ja lähevad talvel tumepunaseks

Liguster hoiab  talle omaselt lehtedest kôvasti kinni

Soojas aiaääres on veel lehevärvi

Äädikapuu näeb sel sügisel omapärane välja, veel eile olid kôik lehed puus

Rosa rugosa näitab ka veel kollakat jumet

Nôgesed on hetkel veel kôik tegijad

Keldrimäe kaldel jäi ka üks eredam laik silma

Kuigi lehed said kokku korjatud, on nüüd ôunapuud oma kleidid maha heitnud

Keldrimäe trepp, mida pôhiliselt Abram kasutab, on nüüd  täiesti nähtav

Kivimüüriasukad ühest

Ja teisest otsast

Küll tuleb vast tittesid, kui mammud maha maanduvad

Mingi laiskvorst korjas ôunapuu alt kasti ubinaid ja unustas pingile

Üks toredat värvi nimetu enelas

Suuuuur igihaljas-meie esimene istutatu, ema aiast 20 aastat tagasi toodud sabiina kadaka oksake täna

Minu rahulolu objekt, no meeldib mulle praeguses seisus

meie Yuongii näeb selline veider veninu välja ja praktiliselt täies lehes veel

üks panoraamvôtte katsetus, päris imelikku rakurssi tôstab kohad üksteise suhtes:)

Tuleval nädalal lubab kohati esimest lund, milles pole iseenesest midagi imelikku, aga talv on küll veel kaugel, sest Abram kasvatas küll selga uue koheva kasuka koos vildist alussärgiga, aga on veel suhteliselt sale poiss ja ei tunne toidukausi vastu erilist huvi. Tema on meil kôige kindlam talve saabumise indikaator.

Üks kausitäis tulbisibulaid on veel kasvuhoonesse mulda vaja kaevata, talvitujad kasvuhoonesse tôsta ja vôib nö talveuneks valmistuma hakata.

2016 aasta aiakalender on mul juba olemas. Esimesed unistustetaimede nimed märkmepaberilt on sinna veel kandmata, aga loomulikult on nad juba olemas:)

Kiire nädal

Oktoobri viimane nädal oli väga kiire. Aeg lihtsalt kadus  käest ja talveajale üleminek aitas sellele kindlasti kõvasti kaasa.

Viiest tööpäevast olin neli nö lennus- ikka tööasjus. Käidud sai Pärnus ja Kärdlas ja lõpuks veel koolitusel, kus ööbisime peaaegu meres:). Otse voodis lebades oli vaade selline

Õhtuti jõudsin koju mitte ainult pimedas, vaid ka väga hilja. Õnneks oli Hiiumaalt tulles looduslik prožektor üles riputatud- kuu oli ülisuur ja väga kollane.

Hiiumaal oli alles kuldne sügis, teeäärsetes metsades olid puud lehes ja punased, kollased, rohelised toonid kõik alles esindatud. Pildistada kahjuks lihtsalt ununes.

Koolituskohas Pärnumaal jäid silma imearmsad männid

Laupäeva hommikul olin töönädalast veel nii kutu, et  lesisin  peaaegu lõunani ja isegi siis veel ei läinud aeda. Ja tegelikult ei läinudki üldse- veetsin hoopis oma lastega aega.

Aed on sellises sügiseses seisus, et peaaegu saab ilma minuta hakkama.

Selle eest veetsin õues terve pühapäeva. Peaaegu oleks saanud värske õhu mürgituse:)

KK on oma tehniliste abimeestega muru üsna lehetuks puhastanud, aga kuna osa lehtedest on veel puus,  jätkub seda tööd ilmselt veel tulevakski nädalavahetuseks. Jõudsin ka suurema osa planeeritud lõikamistest ära teha. Supaga viinamarja veel õues katma ei hakanud, ilm pidi jätkuvalt soojapoolne tulema. Potitalvitujad on ka alles õues. Küll jõuab kõige planeerituga ühele poole saada, ikka tasa ja targu!