Kohe varsti on algamas tulikuke aasta, mis tähendab ühtlasi, et aasta esimene kuu on lõpusirgel. Kuu lipsti kadunud.
Mul oli üks ilus kukepilt ka siia mõeldud, aga ei leidnud nende tuhandete piltide seast kahjuks üles.
Ilm on jaanuaris olnud vahelduva eduga miinuses ja plussis, vähese lumega, aga on ka vihma sadanud ja juba aeda lompe tekitanud. Kahjuks on mõned lombid kohas, kus lillesibulad mulda pistetud ja saab näha kas ja kuidas nad selle veevannitamise üle elavad.
Aasta alguses vastu võetud otsus püüda olla rõõmsam kipub kohati ununema, sest ei jõua hästi ära teha kõike, mida peab. Seda töörindel siis.
Kodus on aga mõnus. Tuba soe ja kärbsed ei hammusta või kuidas see ütlus nüüd oligi:).
Laupäeviti käivad lapsed saunas ja mul on võimalik väikese inimesega kahekesi olla. Kohe mitu tundi korraga.Nüüd on ta juba asine, vaatab otse silma, naeratab ja ajab oma keeles juttu. Juba nüüd on tal iga asja kohta midagi arvata:)
Seemnekarpe ei ole ma veel uurinud. Aiapoes ei ole ka käinud kui mõni veebipood välja arvata.
Ühe poest ostetud mesimagusa meloni seest koukisin mõned seemned välja, prooviks kasvuhoonesse paar taime naljapärast panna.
Põhjakandi rahva Pottertoni ja Edromi taimetellimusest võtsin osa ja seega on käesoleva aasta esimesed taimed tellitud.
Suvel tahaks eesaia serva haljastamisega lõpuks ühele poole jõuda ja seepärast oleks sinna pigem võimalikult suuri põõsaid ja paar okkalist või elupuud tarvis.
Ühe raamatu ostsin ka. Selles on mõned levinumad liblikad esitletud, ilusate selgete piltidega.
Ma ei tunne eriti liblikaid, aga suve lõpus, kui purjus liblikate hordid käärinud kirssides möllasid, tekkis huvi, sest varem pole meie aias niipalju erinevaid näinudki.
Nonii, peaaegu olekski jaanuar postituseta jäänud,aga ootamatult tuli ikka väike vaimuke peale.
Tore on tõdeda, et päev on pikem ja aina pikemaks muutub ja aina kevade poole. Mai algusesse panin ka oma puhkusejupi paika. Teadagi milleks!
