Istutamata taimedel oli suur lootus mulda saada ja mul rõõm korralikult eelkastetud maast, kuid võta näpust, kuidagi õnnestus korralik puuslak külge korjata ja nii
palju siis istutamisest. Poolteist nädalat sõna otseses mõttes lesisin, nö jääknähud pole senini kadunud
Õnneks on viimased päevad teinud jälle võimalikuks väljas toimetamise. Nii mõnegi koha olen jõudnud üle käia ja tühjade pottide virn kerkib. Aeda korda saada pole enam lootustki, keskendun pigem talveks valmistumisele, sest ega tali taeva jää.
Ennustatakse küll pikka sügist, aga samas ähvardavad juba öökülmadega.
Elame, näeme:)
Kaevasin päevaliiliaid vähemaks, neid suurimpuhmaid saab maast kergemini kätte sellise imelabidaga, mis servadest suurte sakkidega, millega lihtne puhmas juppideks saagida.
Õitsejaid veel jagub
vihm ongi nad põlvili surunud
Siilkübarad on poole madalamad kui eelmisel aastal, aga ilusad kompaktsed.Põua ajal olid nad nii lääbakil, et taastumine on ime
Selle õitsemismaratoonori nimi ei tule meelde
kivirik-kaljunelk, üks tänuväärne lill
Uued floksid
Miniinimestest ikka ka üks klõps. Nendeta pole mingit elu ja aedki jääb teisele kohale
Kuidagi kiire on see pensionäri elu:)