Seitsmes (kaheksas kuu)

Tulikuum suvi sai augustiga lõpu. Kogu sadamata vihm tuli alla ja enamgi veel. Kõik sai muidugi ülipõhjalikult kastetud, aga kisub nukraks kui tahaksid sõbralt saadud nartsissisibulad mulda pista ja vihmal peaaegu pole vahet. Kusjuures paaril päeval sadas ka päev läbi vahet pidamata.

Istutamata taimedel oli suur lootus mulda saada ja mul rõõm korralikult eelkastetud maast, kuid võta näpust, kuidagi õnnestus korralik puuslak külge korjata ja nii

palju siis istutamisest. Poolteist nädalat sõna otseses mõttes lesisin, nö jääknähud pole senini kadunud

Õnneks on viimased päevad teinud jälle võimalikuks väljas toimetamise. Nii mõnegi koha olen jõudnud üle käia ja tühjade pottide virn kerkib.  Aeda korda saada pole enam lootustki, keskendun pigem talveks valmistumisele, sest ega tali taeva jää. 

Ennustatakse küll pikka sügist, aga samas ähvardavad juba öökülmadega.

Elame, näeme:)

Kaevasin päevaliiliaid vähemaks, neid suurimpuhmaid saab maast kergemini kätte sellise imelabidaga, mis servadest suurte sakkidega, millega lihtne puhmas juppideks saagida.

Õitsejaid veel jagub

vihm ongi nad põlvili surunud

Siilkübarad on poole madalamad kui eelmisel aastal, aga ilusad kompaktsed.Põua ajal olid nad nii lääbakil, et taastumine on ime
















Selle õitsemismaratoonori nimi ei tule meelde


kivirik-kaljunelk, üks tänuväärne lill

Uued floksid

Miniinimestest ikka ka üks klõps. Nendeta pole mingit elu ja aedki jääb teisele kohale

Saabumas on juurika, Võhma juurika kuu. Ei teagi veel kas õnnestub sinna minna või mitte.

Kuidagi kiire on see pensionäri elu:)