Taas üks aasta otsas

Umbes  kuus tundi on  veel jäänud seda aastakest, mis oli huvitav ja ka eriline, sest meie peres on ju nüüd üks väike inimene, kes saab juba kolmekuuseks ja sulatab oma naeratusega kõik südamed. Seega oli meil KK-ga vanavanemateks saamise aasta!

Aia ja taimerindel oli kohtumisi, aga kahjuks vähem kui varasematel aastatel. No lihtsalt ei jõudnud kõikjale, kuhu hing ihaldas.  Kohtumisi oli nii oma armsate aiasõpradega kui ka uute taimedega.Iga aalujaga kohtumine on teadagi et hingele palsam ja annab palju energiat.

Uusi taimi sai palju, ütleks kohe, et liiga palju, aga tegelikult pole see tõsi, sest igale on paik olemas. Mõni küll peab talvituma kasvuhoones potis, aga pole parata kui  ei jõudnud kuidagi nii palju kui kevadel planeeritud sai. Peab veel mõtisklema, et kas sai liiga hoogsalt planeeritud või lihtsalt hoopistükkis laisk oldud. 

Olgu kuidas on, paar kohta said kindlasti paremaks- garaaziesine  lõpetatud ja saunaümbrus poolenisti taimestatud ja uus maasikapeenar valmis ja KK sai valmis uue kuuri ja korda selle ümbruse ja puhtaks kuuskede aluse. Saunatagust tuleb veel natuke korrastada ja sealne teokasvandus likvideerida.

Tegemata jäi ka keldrimäe viimane lõik, sest aiatööde isu sai kui noagalõigatult äkki otsa ja poolvägisi ei ole mõtet midagi teha, head nahka sellest ei sünni.

Kindlasti olete teiegi pannud tähele, et mida vanemaks saad, seda kiiremini aastad lippavad ja kahjuks ka jõudlus väheneb.

Samas ei ole põhjust kurta, sest koduümbrus on taas kaunimaks saanud.

Kui kipub meelest minema, tuleb pildialbumit lapata ja selleks on talvel parim aeg.

Aasta viimasel  päeval oli meil

seitse plussi ja sadas uduvihmakest.    Üle hulga aja käisin aias ja isegi kasvuhoones. Tegin koguni mõne pildi sellest vettinud aiast.

Kaevasin üles viimased paarkümmend erivärvilist porgandit ja katsin mullaga kasvuhoones juba ammu mahavajutatud viinapuud- lubatakse ju mõne päeva pärast talve ja külma tulekut. Ühtlasi panin mulda veel viimased kümme tulbisibulat:)

Selle aasta viimase postituse tahaks lõpetada laenatud soovidega, et loeksite uuel aastal raamatut, mida on raske käest panna, vaataksite filmi, mis pidarateni liigutab, reisiksite kohta, kus pole varem käinud ja saaksite südamest naerda ja rõõmustada!

Hüva uut ja kohtumisteni!

Detsember

ongi jälle käes ja tahad või ei, on aiahooajaga ühel pool. Ilm on veider, ühel päeval miinus kümme ja paks lumi maas, järgmisel pluss viis ja löra. Ilmateate järgi tundub, et eilse ja homse kohta kehtib sama reegel. Pühapäeval oli tõeliselt kena talveilm, miinus kümme ja päike säras varahommikust hilisõhtuni ( ehk siis mõni tund:)), lumi siras ja sillerdas ja hommikul oli otse aia taga kaks kaunist metskitse. Niisugune nostalgialaks!



Kui aiahooaja lõpetamise teemat veel arendada, siis jõudsin minagi vahepeal potid ja potsikud, nii tühjad kui taimestatud, kokku korjata ja talvekorterisse paigutada ja isegi küüslaugud maasikapeenrasse mulda susata. Olid teised potiga lumehange all nö ootel, vahepeal olid juba kasvamistki alustanud. 

Varane novembrilumi jõudis vahepeal ära sulada ja üks nädalavahetus oli täitsa normaalse ilmaga ja mina ka sellises konditsioonis, et vedasin oma torso aeda ja koristasin ka kasvuhoone ära. Pooled planeeritud lillevartest jäidki paraku lõikamata.

Aasta viimane kuu ei erine eriti kogu sügisest, ikka on palju töösõite ja on jube kiire ja kipub tüütuks ja tööpäeva lõpuks saab suhtlemislimiit täitsa otsa. Vahepeal olin juba nii väsinud, et lausa vingumise isu hakkas peale tulema.

Õnneks oli reedel mõnus koolitus, mis stressialgmed tugevalt maha tõmbas. Juba kohtki oli ilus, mere ääres ja puha, värske õhk ja merel kaunid luiged.

Kodus hoiab meele rahus oma õueakvaarium. Nii tore on neid tiivulisi ja nende toimetusi vaadata. Igapäevasteks külalisteks on põldvarblased, mitmed tihased ( rasva, sini, salu ja põhja) ja rohevindid. Eelmisel nädalavahetusel avastasin, et vanad tuttavad puukoristajad olid ka kohal ja pühapäeval nägin esimest leevikesepaari toitumas. Varblutte on mõnel päeval lausa mitukümmend ja söögu terviseks, siis elavad talve kergemini üle ja suvel pidavat just nemad kõige jubedamad aiaröövikud pintslisse pistma. Mõned tiivulised on juba tuttava moega, üks põldvarblane näiteks on sabatu, ei teagi kas jäänud raudkulli küünistesse või naabrite kiisu hambusse.

Kanu ei ole veel kohanud, aga jälgi olen näinud.

Sel pildil on söögimaja veel tühi, sest pilt on tehtud vahetult peale  uue söökla paigaldamist. Nüüdseks on linnukesed uue ja uhke majaga harjunud ja salu või põhjatihased ( no ei suuda ma neil vahet teha)on väga julged ja toidu lisamiselgi ei lenda kohe ära. 

Ehk olen järgmiseks postituseks ka mõned pildid saanud tehtud .

Uudist ei olegi eriti midagi, kõik on tavaline ja igapäevane. Kui just mitte märkida, et vanavanema  staatust on  tänaseks juba kaks kuud täis ja selle väikese preili naeratus on nii südantsoojendav!

Meie pere must neljajalgne sai täna kuueseks ja on päris tõsine valvemees!

 

Lõpetuseks veel mõned pildid Selveris näppu jäänud erilise õiega alpikannist, mida pildile saada on suur kunsttükk. Mingi pildi muidugi saab, aga erilisust on raske märgata.

Ohverdasin ühe õie, ehk niiviisi saab õiest seestpoolt natuke paremini aru.

Vaatamata tõsisele aiatüdimusele ostsin eile omale uue hooaja  märkmik-

kalendri. Tore pilt on peal, kas pole?