Detsember

ongi jälle käes ja tahad või ei, on aiahooajaga ühel pool. Ilm on veider, ühel päeval miinus kümme ja paks lumi maas, järgmisel pluss viis ja löra. Ilmateate järgi tundub, et eilse ja homse kohta kehtib sama reegel. Pühapäeval oli tõeliselt kena talveilm, miinus kümme ja päike säras varahommikust hilisõhtuni ( ehk siis mõni tund:)), lumi siras ja sillerdas ja hommikul oli otse aia taga kaks kaunist metskitse. Niisugune nostalgialaks!



Kui aiahooaja lõpetamise teemat veel arendada, siis jõudsin minagi vahepeal potid ja potsikud, nii tühjad kui taimestatud, kokku korjata ja talvekorterisse paigutada ja isegi küüslaugud maasikapeenrasse mulda susata. Olid teised potiga lumehange all nö ootel, vahepeal olid juba kasvamistki alustanud. 

Varane novembrilumi jõudis vahepeal ära sulada ja üks nädalavahetus oli täitsa normaalse ilmaga ja mina ka sellises konditsioonis, et vedasin oma torso aeda ja koristasin ka kasvuhoone ära. Pooled planeeritud lillevartest jäidki paraku lõikamata.

Aasta viimane kuu ei erine eriti kogu sügisest, ikka on palju töösõite ja on jube kiire ja kipub tüütuks ja tööpäeva lõpuks saab suhtlemislimiit täitsa otsa. Vahepeal olin juba nii väsinud, et lausa vingumise isu hakkas peale tulema.

Õnneks oli reedel mõnus koolitus, mis stressialgmed tugevalt maha tõmbas. Juba kohtki oli ilus, mere ääres ja puha, värske õhk ja merel kaunid luiged.

Kodus hoiab meele rahus oma õueakvaarium. Nii tore on neid tiivulisi ja nende toimetusi vaadata. Igapäevasteks külalisteks on põldvarblased, mitmed tihased ( rasva, sini, salu ja põhja) ja rohevindid. Eelmisel nädalavahetusel avastasin, et vanad tuttavad puukoristajad olid ka kohal ja pühapäeval nägin esimest leevikesepaari toitumas. Varblutte on mõnel päeval lausa mitukümmend ja söögu terviseks, siis elavad talve kergemini üle ja suvel pidavat just nemad kõige jubedamad aiaröövikud pintslisse pistma. Mõned tiivulised on juba tuttava moega, üks põldvarblane näiteks on sabatu, ei teagi kas jäänud raudkulli küünistesse või naabrite kiisu hambusse.

Kanu ei ole veel kohanud, aga jälgi olen näinud.

Sel pildil on söögimaja veel tühi, sest pilt on tehtud vahetult peale  uue söökla paigaldamist. Nüüdseks on linnukesed uue ja uhke majaga harjunud ja salu või põhjatihased ( no ei suuda ma neil vahet teha)on väga julged ja toidu lisamiselgi ei lenda kohe ära. 

Ehk olen järgmiseks postituseks ka mõned pildid saanud tehtud .

Uudist ei olegi eriti midagi, kõik on tavaline ja igapäevane. Kui just mitte märkida, et vanavanema  staatust on  tänaseks juba kaks kuud täis ja selle väikese preili naeratus on nii südantsoojendav!

Meie pere must neljajalgne sai täna kuueseks ja on päris tõsine valvemees!

 

Lõpetuseks veel mõned pildid Selveris näppu jäänud erilise õiega alpikannist, mida pildile saada on suur kunsttükk. Mingi pildi muidugi saab, aga erilisust on raske märgata.

Ohverdasin ühe õie, ehk niiviisi saab õiest seestpoolt natuke paremini aru.

Vaatamata tõsisele aiatüdimusele ostsin eile omale uue hooaja  märkmik-

kalendri. Tore pilt on peal, kas pole?