Keskpaigake

Vaatasin igasuguseid ilusaid talvepilte nii siinses keskkonnas kui oma piltide hulgast ja lugesin teie jutte lumest ja õuekülmast ja toasoojast ja külmast toast  ja  ...  ühesõnaga... talvest.
Mõtlesin ja vaatasin ka oma vanu talvepilte- et mis oli täna aasta ja kaks ja kolm tagasi ja otsustasin, et kui  räägiks õige keskpaigast, aga mitte talve, kes vaatamata oma väidetavale murtud selgroole oma tegelikku palet näitab, vaid oma aia keskpaigakesest.

Kui aia  idapoolne ehk teepoolne ehk esiosa on tänu õunaaiale ja katusealusele-veesilmale enam-vähem söödav, siis majatagune osa on täiesti segasumma suvila, aga see on mõne teise korra jutt.

Krundile olid  jäänud vanast talukohast suur küün ja suhteliselt vana kelder.
Vat  maale tulles sai usinalt ju kõik seinaääred ja muud võimalikud kohad usinalt täis istutatud ja see keldrimägi oli eriti kutsuv, suurte kivide puudust ka ei olnud ja siis sai neid lohistatud ja paigutatud ja ümber paigutatud ja  istutatud, istutatud,istutatud.
Aasta siin  oli 2005

Vahepeal käis teatavasti lumeta väga külm talv üle ja vahepealsest ajast ei ole pilte, sest   külm tegi puhta töö.
Järgmised pildid on aastast  2008, kui olin juba pisut toibunud.

2010. Vanal päikeseloojangunautimisepingil viimsed päevad käes.

2011. Vahtrapuu alla istutatud ja mööda tüve üles roniva metsviinapuu võtsin hoopis keldrit katma, sai palju ilusam. Suvel istutasin teise mäeserva ka viinapuu.

Keldrimäe põhjapoolne osa ootab alles  tegemist, arvestama peab aga mitmete asjaoludega - tuulutusauk jääb sinna suunda, koerarajad viivad mäkke jne. Ühesõnaga, arenguruumi on. Saunatee sai suve lõpus korda. Pildil  alles kivid ripakil.

Hakkasin  istutama mäkke enelaid, mis mulle väga meeldivad.

Umbe kasvanud mäekülg vajab renoveerimist, aga nagu näha, ei ole kivide kohaletoomisest paraku kaugemale  veel jõutud

Vana pingi asemik. Kallis kaasa ise saagis väga suurest  saarepakust.

Ja selle pika postituse (mis paraku ei läinud väga ladusalt, ikka kippus vahepeal midagi kuhugi kaduma) lõpetuseks  jätkuvat ilusat talve  kõigile!
Kevad ei ole mägede taga, sest mis need paar kuud ikka on, kaovad lennates!

Talv, talveke-kaua veel?

Avastasin eneselegi üllatuseks, et seda  tasapisi sadanud lund on mõnes kohas varsti samapalju kui möödunud talvel. Väljas ja ka piltidel blogides on väga kauneid vaateid, aga tahaks juba midagi enamat- oluliselt rohelisemat ja soojemat jne.
Ära hakkavad tüütama hommikune  auto lumest ja jääst kraapimine ja kehvasti lükatud libedad teed.
Aeg  kaob ka kuhugi, midagi ei tee, aga ikka kaob käest. Kuhu küll? Lihtsalt päev lühike?
Jääb üle öelda iseendale vaid nii nagu noorem generatsioon  kümmekond aastat tagasi- ära ulu!
Nii teengi, võtan jälle diivaninurgas kössitades arvutis lahti  aalujate jt blogid, puukoolid ja lillepildid.

Panen siiagi üles mõned oma lemmikud,  kevadised. Ikka väga kevadised kohe!

No pean tunnistama, läks olemine helgemaks!
Sama soovin teilegi!

Et kevadeigatsust pisut leevendada

panen siia mõned möödunud suvel Kalsnava arboreetumis jalutuskäigul  tehtud pildid.

Vahelduseks praegusele valgele muid värve ja rohelise erinevaid toone

     Sissepõikel ühe Läti keraamiku koduaeda    

See kuju oli  teatavatel põhjustel väga südamelähedane

Ürituse nimi oli Läti aia (loe:taimeostu)reis. Taimede müügiaedu külastati mitmeid ja nagu alloleva pildi järgi näha olid hinnad soodsad.

Kõige pikemad puud paigutati bussis sellesse 00-ga tähistatud ruumi:) ja see ruum oli pilgeni täis.

Kodutunne

Selle sõnaga peaks tavaliselt kaasnema  mõnus ja soe emotsioon. Ja nii ongi, pea alati!
Juhtusin aga nägema  telesaadet, millele pandud sama nimi. Vaatasin ja vaatasin ja mida edasi, seda suurem hämming tekkis - miks ei tee inimene  isegi seda, mis kopikatki ei nõua - nagu oleks vesi ilmast kadunud, erilist kaltsupuudust, pehmelt öeldes, küll ei paistnud ja maja ümbert sodi ja risu kokku ja silma alt eemale vedamine ei tohiks ka üle jõu käia. Mõnes majapidamises paistis isegi turd meesisend olemas olevat.
See selleks nagu armastab Lembitu Kuuse öelda, mida ma moraliseerin siin - kui omal oli plaanis katusepanek ja  seinte vooderdamine jms, oli majaümbrus  täis hunnikuid ja hunnikukesi, alustades killustikukoormast ja lõpetades lauavirnadega ja siis tundus ka kõik ok.
Kole  pooleliolev katusealune, veesilmakese jaoks tehtud auk ja kivihunnik olid peidus vahepeal suureks kasvanud kibuvitsapõõsaste taga.
Kui ülemöödunud suvel aeg küpseks sai, tuli lõpuks ka veesilmake. Nüüd enne ja pärast pilte vaadates  on mitmesugused tunded korraga-  heameel tulemuse üle ning samas  piinlik, et see segadik nii kaua kestis ja imestus, et uskumatu, kuidas aru ei saanud, et see koht nii kole oli!

Piltide järjekord sai nüüd vale, aga ümbertõstmine ei õnnestunud.
Kaks esimest on eripostitus Muhedikule:)

 Ja siin kõnealune koht enne ja pärast

Ees värvilised kukeharjad, mis talve kahjuks üle ei elanud(:

Suvejuttude lõpetuseks  vaatepilt, mida  tihti võimalik õhtuti nautida. Tõsi, võte on eelmisest talvest:)

Väravast sisse

Teen täna ettevaatlikult lahti oma aiavärava ja kutsun teid sisse.Tere tulemast!
Algatuseks  mõni pilt eesõuest, sest see on pisut korrastatum ja siin piltidel on ka hein enam-vähem niidetud, sest muru meil ei ole, pigem on see niidetud rohumaa. Võililledega ma ei võitle, sest loodusjõududest üle niikuinii ei jõua olla.

 Meie aasta tagasi lõpetatud katusealune, alguse sai  ta juba mingi seitse aastat tagasi, sest mõtlesime, et toome grillinurga sinna üle, aga võta näpust, grillimise koht oli algselt sauna ees ja sinna ta jäigi. Nii seisis meil ka katusealune, kuhu  kaasa kaevas  kaks auku, et teeme ikka veesilma ka. Suuri kive sai ka kokku veetud ja nii see kõik seisis seni kuni saabus õige aeg ja see oli üle-eelmine suvi. Ostsime  basseinikile ning  Muhediku blogi õpetuste järgi  tekitasime alla kõik vajalikud kihid. Minu maksimalistist kaasa lasi   kilega kaetud auku vee sisse ja nentisime, et nii see jääda ei saa ja siis  hakkas ta kive laduma ja nii meil ongi üleni kivine veesilm, kuhu sai ka vesiroos potitatud, aga selle edasine saatus on juba hoopis teine lugu.

 Maja ees platsil on mu mehe lemmikud - pähklipuud - punane, mandzuuria ja hall pähkel. Arvatavasti seetõttu, et  paas on lähedal, on nii hall kui mandzuuria pähkel sellised madalakesed ja laiuva võraga ning suve lõpuks  on võra väga lai ja lopsakas, tõeline võss ja oleme lapsega kääridel kõvasti käia lasknud. Pahandanud nad ei ole, eelmisel suvel kasvatas  kolm pähklijurakat. Olid sellised karvased, kleepuvad ja omapärase lõhnaga.

Päris ukse ees on aga väike kuuseke:) Ilmselt nii omal ajal mõeldi, kui ta praktiliselt seina äärde istutati.  Tõenäoliselt tuleb meil lõpuks võtta vastu ebapopulaarne otsus tema suhtes, aga praegu ta kõrgub  kõvasti üle katuse!
Lipumasti juurde hakkasin lillepeenart arendama. Üritasin  esialgu kivide äärde mõned lilled istutada, niita oli vahelt väga nigel, siis mõtlesin ka, et  katsetan ajalehe ja multšiga. No ilmselgelt oli ajalehte vähe ja oskamatult pandud, prisked võililled  ronisid läbi.  Seda ala tahaks ka kõvasti suurendada, aga see on tulevikumuusika.

Siin  vaade teisest küljest, hästi taga näha meie esimene istutatu- hõbekuusk. Nii ta nimi 15 aastat tagasi ostmisel öeldi ja ega täpsemalt teagi.Kui terasemalt uurida, siis on ka näha, mis juhtub okaspuuga kui paar isast jalatõstjat   pidevalt mööda käib ja okste pihta rihib. Muidu olid kuusel tokid ümber, aga ülemöödunud talve kõrged hanged katsid need kinni ja siis piserdati oksi, mis tuli lihtsalt ära lõigata. Vedasime siis alla augutäiteks ühe kandilisemat sorti kivi, muidu oli pilt ikka väga hale.  Istutasin juurde ka ühe elulõnga, aga eg talle see koht ei paistnud väga meeldivat, pigem kiratses seal.
Esiplaanil  näha üks sõpradest:)
Tänaseks kõik.
Lõpetuseks veel üks tekkinud mõttearendus:)
Olen pika elu elanud, aga alles hiljaaegu avastasin, et mulle meeldib protsess rohkem kui saavutus. Võin ühel kohal midagi pikka aega urgitseda, aga kõrval  kõik laokil. Õnneks  mees nagu mehed ikka, suudab asja näha mastaapselt ja nagu ta viimasel ajal armastab öelda, et mina saan olla projektijuht, sest mul on tema, kes asja ellu viib. Ja see on jumala tõsi, tänud talle!

Suured sõbrad ja sõprade sõbrad aias

Üritan panna  lõpuks ka ise paar pilti ja tutvustan neid, kes on olnud või on praegu väga suures osas minu aia kaudsed planeerijad - palju  taimevaba pinda,  kivimüüre ja suuri kive siia-sinna, enamasti lehtpuid ja põõsaid jne.

Ja nad on praegu ja on alati olnud isased, suuremalt jaolt "kõrgekaarelised", aga vaatamata kõigele väga armsad. Neist olen valmis kirjutama nii mõnegi loo, sest vahel on tundunud, et olen nad  omale võtnudki ainult selleks, et aiapidamine võimalikult  raskeks teha:)
Sel ülemisel pildil olevad sõbrakesed lahkusid 2011 hilissügisel kuuse vahega oma taevastele jahimaadele. Taks oli pea viisteist ja tiibetlane kolmteist.
Kurba meelt jäi lahutama kevadel peresse võetud uus vahva tegelane, kes pildil ikka  taimede vahel

Ja tal on kaks sõpra , kes on meie pereliikmete pereliikmed, selgelt öeldes laste koerad ja käivad  meil maal paar korda kuus. Siit hästi näha, mis võib lillepeenras  juhtuda, kui mõnel mehel silma peal ei hoia

heledam laik mulla taustal on väike ja nii kiire, et siingi vaid tagapoolega peale jäänud koos oma perenaise lemmiklilledega ja mahlaste varakevadiste võililedega, sest seda kraami siin kõik ümbritsevad põllud täis.
Kõige esimese, kes meiega koos linnast maale kolis ja on jätkuvalt meie meeltes ja südames, pilti ma arvutist ei leidnudki.
Kassi meie perel ei ole, aga kuna elame paarismajas, on meie naabrite 4 kassi otsustanud, et meie aed on ka nende territoorium, seega on meil aeg-ajalt ka erivärvilisi kasse:)

Tiile, Muhedikule, Kimalasele ja teistele, kes on mu üllituse leidnud ja

on väga heatahtlikud ja julgustavad. Samas ei ole see eriti üllatav, sest taime-ja loomainimesed on reeglina heasüdamlikud, lahked, hoolivad ja veel palju ilusaid sõnu.
Sain Tiilt pildipanekuks põhjalikud juhised kätte ja oli hea mõte, et kirjutaks ja paneks pilte stiilis mis oli ja mis sai.Esialgu see mõtteks jääbki, sest sain endale selgeks, et neid enne pilte tegelikult arvutis ei olegi. Mõned skännitud on aastast 2003, aga kuna netis meeldib mulle kolada ja kirjutada diivaninurgas istudes ning selles kasutatavas instrumendis vanu pilte ei ole, siis täna, õigemini selles postituses neid ei tule.Annan nüüd kaasale vanad pildialbumid näppu, ehk ta nö digistab need nii ära, et saan oma mõtte teoks tehtud.
Selle asemel väike mõtisklus.
Elus juba on kord nii, et iga asi õigel ajal või pisut hiljem su juurde tee leiab ja ju ma sisimas ikka olen julgust kogunud, et lisaks teiste tegemiste jälgimisele ka ise pisut üles tähendada. Kuidagi isetu oli lugeda teiste kirjapandut, ise midagi vastu andmata. Selline salaja spikerdaja tunne.
Teie blogidest olen saanud indu ja mõtteid (viimane 5+ näiteks lillesibulate suurte ämbrite sees maasse kaevamine- nii loogiline ju, eriti minu vesirottide arvukuse juures, aga ise selleni näe ei jõudnud)Väga vahva on ka huvitavate lehtede linkide avaldamine ja julgustamine e-teel seemneid,taimi tellima.
Mul endal on välismaalt tellimisel küll vaid eurobulb.nl lehelt tellimise kogemus ja pean ütlema, et kambakesi tellides tulevad sibulad ikka oluliselt odavamad. Näe, linki ei saanud pandud mingil põhjusel.Uus tellimine hakkas pihta ja kuna plaanis tellimus teha, siis ühineda soovijatel võimalus esmaspäeva õhtuni enda soovid üles anda:)

Piiludes Milda pildipanka

Ei ole see Milda veebimaailmas päris algaja ühti. Paari viimase aastaga on ta jõudnud "pilve peale" üles laadida päris suure hulga pilte oma lemmikutest, üks kaunim kui teine. Nojah, natuke võiks norida ka - pilte palju, kuid silte napib. Kuni blogi pärisperenaine veel hetkeks aru pidama jäi, kasutan juhust ja mängin pisut fortuunat. Käsi sügavale pildipanka ja - mis sealt siis välja tuleb:

Avar roheala ja säravaimad õied vanaemade peenramailt.

Kesksuve magusaimad lõhnad

Metsa sinised silmad

Hiidlaugu uhke nutt

Ohoo, ka siia aeda on kaevatud auk, kus vesi sees kibuvitsaõisi peegeldamas ja taimetited tiigi kaldal  hoolitsevalt kooremultsiga ümbritsetud.

Karvane abiline vee maitset hindamas

Frans Hals täies ilus. 

Päevaliiliatel paistab olema eriline koht Milda südames, sest nende pildiseeria on täielikult varustatud nimesiltidega. Sellega piilukaamera lõpetab ning edasi on sõna- ja pildijärg täielikult Milda enese käes. Jääme huviga ootama järgmisi postitusi. Iga oma aia õis on kõige kaunim ja ristikheinaleht kõige rohelisem.