Väravast sisse

Teen täna ettevaatlikult lahti oma aiavärava ja kutsun teid sisse.Tere tulemast!
Algatuseks  mõni pilt eesõuest, sest see on pisut korrastatum ja siin piltidel on ka hein enam-vähem niidetud, sest muru meil ei ole, pigem on see niidetud rohumaa. Võililledega ma ei võitle, sest loodusjõududest üle niikuinii ei jõua olla.

 Meie aasta tagasi lõpetatud katusealune, alguse sai  ta juba mingi seitse aastat tagasi, sest mõtlesime, et toome grillinurga sinna üle, aga võta näpust, grillimise koht oli algselt sauna ees ja sinna ta jäigi. Nii seisis meil ka katusealune, kuhu  kaasa kaevas  kaks auku, et teeme ikka veesilma ka. Suuri kive sai ka kokku veetud ja nii see kõik seisis seni kuni saabus õige aeg ja see oli üle-eelmine suvi. Ostsime  basseinikile ning  Muhediku blogi õpetuste järgi  tekitasime alla kõik vajalikud kihid. Minu maksimalistist kaasa lasi   kilega kaetud auku vee sisse ja nentisime, et nii see jääda ei saa ja siis  hakkas ta kive laduma ja nii meil ongi üleni kivine veesilm, kuhu sai ka vesiroos potitatud, aga selle edasine saatus on juba hoopis teine lugu.

 Maja ees platsil on mu mehe lemmikud - pähklipuud - punane, mandzuuria ja hall pähkel. Arvatavasti seetõttu, et  paas on lähedal, on nii hall kui mandzuuria pähkel sellised madalakesed ja laiuva võraga ning suve lõpuks  on võra väga lai ja lopsakas, tõeline võss ja oleme lapsega kääridel kõvasti käia lasknud. Pahandanud nad ei ole, eelmisel suvel kasvatas  kolm pähklijurakat. Olid sellised karvased, kleepuvad ja omapärase lõhnaga.

Päris ukse ees on aga väike kuuseke:) Ilmselt nii omal ajal mõeldi, kui ta praktiliselt seina äärde istutati.  Tõenäoliselt tuleb meil lõpuks võtta vastu ebapopulaarne otsus tema suhtes, aga praegu ta kõrgub  kõvasti üle katuse!
Lipumasti juurde hakkasin lillepeenart arendama. Üritasin  esialgu kivide äärde mõned lilled istutada, niita oli vahelt väga nigel, siis mõtlesin ka, et  katsetan ajalehe ja multšiga. No ilmselgelt oli ajalehte vähe ja oskamatult pandud, prisked võililled  ronisid läbi.  Seda ala tahaks ka kõvasti suurendada, aga see on tulevikumuusika.

Siin  vaade teisest küljest, hästi taga näha meie esimene istutatu- hõbekuusk. Nii ta nimi 15 aastat tagasi ostmisel öeldi ja ega täpsemalt teagi.Kui terasemalt uurida, siis on ka näha, mis juhtub okaspuuga kui paar isast jalatõstjat   pidevalt mööda käib ja okste pihta rihib. Muidu olid kuusel tokid ümber, aga ülemöödunud talve kõrged hanged katsid need kinni ja siis piserdati oksi, mis tuli lihtsalt ära lõigata. Vedasime siis alla augutäiteks ühe kandilisemat sorti kivi, muidu oli pilt ikka väga hale.  Istutasin juurde ka ühe elulõnga, aga eg talle see koht ei paistnud väga meeldivat, pigem kiratses seal.
Esiplaanil  näha üks sõpradest:)
Tänaseks kõik.
Lõpetuseks veel üks tekkinud mõttearendus:)
Olen pika elu elanud, aga alles hiljaaegu avastasin, et mulle meeldib protsess rohkem kui saavutus. Võin ühel kohal midagi pikka aega urgitseda, aga kõrval  kõik laokil. Õnneks  mees nagu mehed ikka, suudab asja näha mastaapselt ja nagu ta viimasel ajal armastab öelda, et mina saan olla projektijuht, sest mul on tema, kes asja ellu viib. Ja see on jumala tõsi, tänud talle!