No ei ole aega kirjutada

Kirjutamiseks ja lugemiseks pole üldse aega, sest peale tööd tahaks kohe aeda.

Nädalavahetusest rääkimata. Laupäeval ja pühapäeval  oli ilus ilm ja nii saigi kaks päeva õues oldud, mõnuga. Terve nädal ei ole vihma tulnud ja pole praegu ka puudust, sest viimati sadas pea ööpäeva järjest ja anumad on veel täis. Meie savipinnas hoiab vett endas suurepäraselt!

Võtsin tööde ja toimetuste kõrvalt siiski natuke aega ka mõne klõpsu tegemiseks, et hiljem oleks hea vaadata kaugel loodus omadega on.

Sirelite aeg on käes, see on selge. 

Kui see keerulise nimega kirju lehega sirel esimese õiekobara tegi, tundus see tavaline lilla lihtõis ja nii olen teistelegi öelnud. Pühapäeval avastasin aga, et lisaks kirjule lehestikule on  tal ka täitsa edev õis.

See tumeda õiega kaunitar on suureks kasvatatud väikesest võsust. Nimetu, aga väga ilus.

Kui selle põõsa ostsin, öeldi nimeks ubapõõsas. Väga kindel ma selles ei ole

Meie kõige vanem sirel ei ole ka päris tavaline vaid peenemate õitega

Aastaid tagasi olid need kaks Soomest toodud oksad

Tavatu pilt, vaade maja tagant

Algamas on tihnikute aeg

Vana kasvuhoone vundamendi nurga juures kasvajad

Õunapuuõite lund on juba palju

Keldrimäe läänekülg

Nimetu väike kuuseke on praegu hoos

Veesilma äärne. Pilt number üks

Ja kaks

Ja kolm. Sõnajalad on endale ise paigad leidnud

Pähklipuud hakkavad lehtima

Punases sarapuus on õhtupäikesekild pidama jäänud

Keldrimäe põhjakülje fragment

Hostad on juba päris suured

Loojangukülg

Varjutaimed

Sama veelkord teisest küljest

Punane sarapuu on lasterikas, salatittesid jätkub kõikjale

Lõpuks näitab kevade saabumist ka see, et käes on pügamise aeg. Nagu juuresolevalt näha, ei ilmuta see suur pügatav mitte mingisugust vastupanu. Vana aluskarv 

sügeleb ja nõuab väljakammimist.