Kõigepealt õnnestus pühapäeval kasvumajja tungida, sest jää ja lumi olid hange ja uste vahelt taandunud. Üks lükandustest avnes vaid poolenisti, aga polnud häda, tekkinud avast mahtus mu torso sisse nii ilma kui koos labida ja lumega, mida teisaldasin hangest kasvuhoonesse.
Ukse avanemisel lõi kasvumajast mõnusalt sooja õhku vastu, muld on pealt kohati 5, kohati 10 cm sulanud ja kohe ka kuiv, sügavamal on alles kelts.
Sügisest mäletasin, et kasvuhoones jäid asjad üsna korda, aga tegelikkus muidugi nii roosiline ei ole.
Koera kintsudelt lõi esimese karva lahti ning kui ta senini oma poolkarvutu kintsu tõttu ööseks nõustus tuppa tulema, siis eile õhtul lasi juba vaikset vingu, et miks te kiusate ja õue ei lase ja kas te ei kuule, mis külapeal toimub ja mis kuulmata-nägemata jääb. Seega jäi ta üle hulga aja (detsembri kespaigakesest) täna terveks päevaks õue, sest päike on mõnusalt soe ja tuulevarjus olemise kohti on piisavalt ja kui ta päikese käes soojenenud karva katsuda, võib isegi tekkida tunne, et tal palav võib hakata:). Tegelikult on tiibetlasel eriline karv, pealmine pikk ja sile nagu sünteetiline, pori ja liiv lihtsalt langevad sellelt maha. Aluskarv on paks ja väga tihe vilt ja kui see jaanipäevaks eraldub, jääb koer kohe poole õhemaks. Enne operatsiooni oli ta nii ööl kui päeval õues, alles -25 ga tuli vabatahtlikult tuppa, endal pikad purikad vuntsides nagu morsal.
Vaatamata küllalt kõrgetele hangedele (loe:jäämägedele) ja igikeltsa moodi moodustistele leidsin veesilma katusealuse juures ruutmeetrise platsi, kus lumi on sulanud ja on tõesti mõned krookused ( mis hiirtest söömata jäid) ninakesed välja pistnud.
Esmalt väljasulanud kohad tuleb kindlasti aiamärkmikku sügiseks valmis kirjutada, et siis meeles on, kuhu sibulaid mulda tippida.
Söögimajades ei ole enam näljaste horde (nagu varem), alusel jätkub seemneid mitmeks päevaks, vindid on kõik kadunud. Tihased ja varblased on jäänud. Loodetavasti ei ole vinte kinni pistetud, sest nädalavahetusel nägime lapsega eemal põllul piiriposti otsas istumas suurt lindu. Binokli abil tegime kindlaks, et kull mis kull. Seljaga oli ta meie poole, ilmselt oli kõht täis:) Eks see toiduahel kord selline on, meeldib või mitte et tegelikult toidad talvläbi mingit kulli.
Rändlinde veel ei ole, eelmisel aastal tulid kuldnokad 19. märtsil. Kuuldavasti pidid linnuparved ootama Euroopa lõunaosas tsükloni lõppu.
Aiandusest veel niipalju, et tomateid on külvatud mitmes jaos, on vaksapikkusi ja pooleseid ja viimased alles eile külvatud. Mingid imelikud - kollase punasekirju viljalihaga lihatomat, kollase-rohelisekirju tomat, aiavirsiku kujuline ja üks, mis meenutab üht organit. Saab näha, mis sealt tuleb, aga kust sa ikka nalja saad kui ise ei tee.
Lõpetuseks midagi ilusat ja värvilist ka. Küsimusi ootamata ütlen kohe, et ilus orhidee on üles võetud näituselt.
Mina kavatsen tomatiseemned mulda panna alles kuu keskel, aga mul on ainult avamaasordid ka. Kollased ja mustad :). Näis, mis saama hakkab.
ReplyDeleteMinu esimene must tomat oli üle-eelmisel aastal ja sordinimeks oli Tšornõi Mavr, ehk siis Must maur. Väga hea magus oli, aga ilus päikseline suvi ju ka.Eelmisel aastal oli Must pirn ja pirnikujuline oli ka, aga ei maitsenud, valmisid ka kuidagi kehvasti, kehva aasta viga äkki
DeleteMul on ka tomat veel külvamata, kavatsen seda siiski lähipäevil teha. Kasvuhoonesse meie veel sisse ei saa, aga eks ta taha ka hädasti lund saada, mul on seal sügisene tillikülv ja maa kindlasti päikeses kuivab. Sina oled tubli, päike soojendab seal seda lumevett ka ja maa muutub järjest maamaks :D
ReplyDeleteMinul võttis mees kasvuhoonel katuse maha, et see sisse ei saaks vajuda ja konstruktsiooni ei lõhuks. Esimesel võimalusel tahaks kile peale saada, et muld saaks ometi soojenema hakata ja taimehakatised lavatsitele kolida. Muidugi tuleks need seemned enne maha saada, aga kogemuse põhjal ei saa varem neid külvata, kui aprilli keskmistel nädalatel.
ReplyDelete