Eile ja täna

Eile oli kraad plussis,  üsna jahe ja sompus, kergelt tuuline ilm. Käisin tiiru aias, saputasin mulda  siia-sinna, kus tundus kiht õhukeseks jäänud ja mõnel taimel  juured kuidagi liiga pinnale kippunud. Korjasin kokku lindude jooginõu ja terrassivalgustid, kallasin tühjaks veeanumad ja tegelesin muu pudi-padiga.
Riputasin lõpuks üles tiivulistele  söögimaja, sest ega tali taeva jää!
Ei meeldinud mulle väga see aias nähtu- krookuste ja  mõnede iiriste ninad turritasid otsapidi maast välja. Otsekui uudistamas, et mis toimub, ilm nii soe, kasvaks pisut? Isegi hiidlaugu rosetiotsake juba paistis. Kuidagi murelikuks teeb. Mis saab kui tuleb kõva külm, aga lumekatet ei ole? Kas siis on läinud kõik ja kevadel  taas tühjus? Kahjuks on nii ju juhtunud. Jah, heitlik on see meie ilm.
Siblisin natuke ka  kasvuhoones, panin viinapuudele sutsu mulda , maasikatele piisakese vett, et pinnas liiga kuivaks ei jääks.  Avastasin et kasvuhoonesse mulda poetatud alpikanni latakas  on siiski ühe õiekese ajanud. Tore, vähemalt elus! Lõpuks  valmistasin ette koha, kuhu varakevadel mõned kasvama kippuvad sibulad  mulda poetada. Sel aastal katsetatud Tea, kas võiks   rediseseemned  juba mulda pista. Pole varem katsetanud, aga kevadel kipun alati hiljaks jääma. Vanaema pani alati redise ja porgandi hilissügisel maha. Viimasel ajal see talve alla külvamine ju väga moodi läinud.

Täna on maa valge, puude oksad härmas, rohi valge ja krõbisev. Temperatuur miinus neli. Vaikne ja päikseline. Täpselt selline nagu ilmateade lubas. Pean tunnistama, et mina küll hästi ei uskunud. Eks neid jääst korpas autoklaase on sel sügisel juba mõned korrad ka nähtud, aga tänahommikune tundus juba selline tõsisem. No  aeg ka niikaugel, nädalavahetusel  juba esimene advent. Jälle!
Ilmaennustusi olen  lugenud ja näinud mitmesuguseid. Üks meiekandimees oli lausa seapõrna telesse vedanud ja ennustas selle järgi. Meie pere baro-ja termomeeter  Abram  lähitulevikuks veel väga külma ei ennusta. Toitub alles kord päevas, valib paremaid palukesi, korralikku pekikihti veel seljas ei ole, villa ka mitte eriti paksult, talla alla pole veel mäekolli pikki  karvu ka kasvatanud. Töökaaslase kassiga pidavat sama lugu olema- ei ole veel talvereziimile asunud.

Ah jah, kes veel pole lugenud, siis uus  taimede talvitamise raamat on väga mõnus lugemine, lisaks veel muidugi targad näpunäited. Suured tänud tegijatele ja soovitan soojalt!

Üks tänahommikune talvehõnguline läbiakna ülesvõte kah!