Maini on jäänud päev. Sel nädalal on ilm olnud tavaline, sest mis see heitlik Eesti kevadilm on- ühel päeval mõnusalt soe ja teisel päeval rahet ja vihma, sekka kaunist vikerkaart ja mõnusat päikest. Seda kõike sai tuntud ja nähtud.
Oli tavaline tööinimese nädal-päeval tööl ja vabal ajal aias. Suured tuuled olid taas lehti leidnud ja need rõõmuga lillepeenrasse puhunud, sai jälle sama tööd tehtud.
Et aasta lõpus oleks hea vaadata, siis panen üles jäädvustused tänastest uutest õitsejatest, kelle pilte pole sel aastal veel näidanud.
Isegi üllatusin, et lõokannuseid on nii palju kogunenud.
Luban, et kui arvutisse saan, üritan mõned nimed ka leida.
Kena kevadet kõigile!
PS tegeleme kutsikapiltide vaatamisega, aeg on käes, sest naabri kassid ( kusjuures ma ei ole kassivihkaja) on kõik viisakuse piirid ületanud kuni selleni, et käivad mu maasikapeenras kraapimas-teadagi milleks- ja see ei meeldi mulle.
Lõokannused on võrratud :)
ReplyDeleteLõokannustel on tore komme ennast külida. Kui alguses ongi kolm-neli sorti aias, siis umbes kolmandal aastal leiab kevadel neid värvikilde nii siit kui sealt. Kusjuures osad on emapuhmikust ikka väga kaugel. Ilus ja armas lill, sobib hästi poolvarju hostade vahele.
ReplyDeleteVäga ilusad on kevadlilled, just need esimesed! Ja lõokannused olen ma avastanud just blogimaailma kaudu, minu aias veel neid pole!
ReplyDeleteJa kutsikamõtted on head mõtted, sest kes on koera-inimene, see ilma koerata ei saa! Kohe mitte kuidagi.
maurus
Lõokannuste pildid ajavad tõesti ila suunurgast jooksma. Õnneks ma tean, mis aitab! ;)
ReplyDelete