Nagu tüüpilisele eestlasele (kes pidevalt ainult muretseb) on minulgi mure. Alguse sai see ühel talvepäeval, kui kuldnoka pesakast tormiga alla prantsatas. See meie esimene kast, mis sai hoole ja armastusega tehtud ja puu otsa vinnatud ja siis pikisilmi asukaid oodatud, ärevus hinges. Ja peab ütlema, et hing hõiskas, kui esimesed tulid. Ajaga lisandus veel mõni kast ja siis hakkasid kuldnokad meid juba nii armastama, et kolisid ka katusealustesse varblaste pesadesse.Päris naljakas oli vaadata,kuidas nad sinna külg ees pugesid.
Eile sõitsin koju ja nagu autost välja ronisin, kuulsin kohe, et nad on kohal. Rõõm missugune, nüüd on kevad raudselt käes! Istusid sõbrakesed neljakesi naabrite suure puu otsas ja vaatasid minu arvates kaunis kurblikult ringi, sest sealt ka majake talvega kadunud.
Eks iga halva juures on ka jupike head, hullem oleks kui pesa koos poegadega oleks alla sadanud. Nüüd tuleb kibekähku hakata elamuarendusega tegelema, et oleks sulissõpradel kuhu asuda. Kevade ja suvehommikut ilma mõnusa linnulauluta ei kujuta ettegi!
A vot meil elab harakas ja peletas kuldnokad minema. Pesakastidesse kolisid varblased. Hea seegi.
ReplyDeleteMajaehitus on üks tõsine asi, hea tõesti, et õnnetus juhtus enne sissekolimist
ReplyDeleteMeie harakad elavad küll juba aastakümneid igasugu pisilindudega kõrvuti, neil lihtsalt pole sädinate terrori eest pääsu:)
Oh, see meenutas mulle, et mul on kaks pesakasti ja need on vaja üles panna!
ReplyDeleteEelmisel kevadel oli see üks vahva ootamine, et kas kolitakse sisse või mitte.
Meil saavad harakad ja varesed ja kuldnokad ja muidu sulelised naabritena hakkama. Muidugi teevad suured linnud väikeste linnupoegade juures hävitustööd, mis on vahel vägagi julm, aga eks selline on elu. Meil tavaliselt kuldnokad kihutavad varblased pesakastidest välja ja asuvad ise sinna. Peale kuldnokkade lahkumist hõivavad pesakastid piiripääsukesed ja nende lahkudes võimutsevad siis varblased. Meil on hetkel 11 kasti kuldnokkadele, 5 varblastele ja tihastele ja 1 linavästrikule. Aga iga aasta on linde ikka rohkem kui elumaju.
ReplyDeleteKevadel on rõõm kohtuda kõikide tulijatega, kes siis lumest välja või lõunast meile.
ReplyDeleteVaja vaid vaadata, kuhu keegi ära mahub.
Linnamänniku pärisperemehed on varesed ja oravad. Isegi väikelindudele pandud toidust jäi enamus järgi. Varesed ka ei puutunud. Päris imelik kohe oli kuulda, et mõned tihased, vindid ja kuldnokalised on äsja ilmunud sellesse ohtlikku ümbrusse ja ilmselt loodavad pisiperegu üles kasvatada.
ReplyDelete