Juba mitmendat korda

on kevad sel aastal tulnud meie õuele ja seda lühikese aja jooksul. Töönädal on seljataga, on reede, kell on seitse ja ilm on mõnusalt tuulevaikne. Termomeeter näitab 13. aprilli puhul 13soojakraadi.Lumi on jälle läinud ja täielikult, isegi majatagune paarikümne sentimeetrine kõva hang, mis eile veel oli, on läinud. Kevadel on kõva jõud. Mõtte, et kas alustada maja eest või tagant, jäigi mõtteks, sest tuli vihm. Selline soojapoolne,udutav, aga samas üsna tihe, kuid mitte ebameeldiv. Tegime koos oma suure neljajalgsega siiski krundile mitu tiiru peale, et uudistada kes ja mis. Keldrimäe otsa ronis küll vaid tema. Huvitav aeg on, siit-sealt hüppab miskit mullast välja. Mõni jääbki esialgu tuvastamata, sest silt on ilmselgelt kellegi hammastevahel minema rännanud. Ka mõni umbrohi on varakevadel hästi huvitav! Pähklipuu alla olen poetanud neid varakevadisi õitsejaid ja käisin uurimas, kas mõni sinilill juba õitseb. Ei veel, aga eelmisel aastal soetatud adoonised õitsevad. Tahaks neid päikesepaistel näha! Aalujatel on igasuguseid huvitavaid lilli, mõnest pole varem kuulnudki. Aga pole ka ime, sest kuigi lilled on meeldinud alati, on pisut teadvustatud tegevust olnud paar aastakest. Uurisin ka oma krookuseid, õhtul ja sompus ilmaga neid pildistama ei hakanud. See jäägu järgmisse postitusse. Täna vaid jutt ja järgmisel korral siis vaid pildid. Igal sügisel on saanud neid krookusesibulaid murusse torgatud, kuid ikka on vähe. Osa on hiirte-rottide nahka läinud raudselt. Neid vesiroti käike jäi täna päris mitmeid silma, aga oluliselt vähem kui eelmisel aastal. Tii, kui juhtud lugema, siis millegipärast ei õnnestunud mul täna Sulle kommentaare jätta, et kui läheb krookuste suurtellimuseks kunagi, siis olen raudselt pundis! Ja see eiteamis kollektsioon on mulle väga hingelähedane.