Täna veel maist

Taas  kuu lõppemas, suvi hakkab peale pressima, aga kõik kevadekski planeeritu pole veel tehtud.  Kuu keskel nädlane puhkus möödus linnulennul, õnneks mitte ainult tööde-toimetuste tähe all, sai ikka pisut rännatud ja nähtud ja  muretsetud (uusi taimi muidugi) . Futuland üle imetletud ja Thela  lillerohkes maailmas  luusitud ja Heli kauneid vaateid nautimas. Paaris taimemüügi kohas ka käidud, aga eriliste elamusteta paraku. Ja muidugi jäi Türi lillelaat  ka sellesse nädalasse. Käisin seal kolmandat aastat, seega minitraditsioon ja ikka kohe reedehommikul, et kõike näeks ja uudistada saaks, ja  et rahvamassid ära ei tallaks:) Otsisin oma tellitud lemmikud üles ja lisaks ikka mõned emotsiooniostud ka - Triinult soldanell ja Karinilt  elulõng. Kaks  tõeliselt musta sametise õiega kannikest ka. Kusjuures  kannikeste ostmisel oskasin  kaotada oma elulõngapoti, aga õnneks  on ta leitud ja koju jõudnud. Järvselja Kaiele suur tänu ja kahtlemata oli elulõng selle vahepealse perioodi väga  heades kätes.
Kasvuhoone on vaatamata püüdlustele taas üleasustatud. Põhiasukatest tomatitele lisaks kurki ja tilli ja peterselli ja sibulat ja maasikat ja füüsalit ja kes teab mida veel. Ise vaevalt mahun veel uksepraost sisse.
Lillepeenarde kujundamine ja ümberkujundamine käib tasa ja targu, võililled tahavad vägisi võimu võtta. Vanast maasikapeenrast lihtsalt katkusin suured puhmad välja, üritan sügiseni kõplamisega kontrolli all hoida, siis läheb niikuinii  kündmisele, aeg on saanud  ümber.
Kohustuslikud 30 varast kartulit on maas. Tegelikult peaks ütlema vaos, aga kui päris aus olla, siis vagu ei ole väga vagu, sest mõnes kohas on lohk ja mõnes kohas kühm ja mõnes kohas nõgu ja keskel suurem kraater. Üks neljajalgne leidis, et vahva  pehme muld,otsekui tellitud  kraapimiseks ja  ringipaarutamiseks.
Eelmisel nädalal käisin koolitusel ja kui  Hansaplandist juba tee mööda viib, astusin ka sisse, sest mul ju kinkekaart  alles realiseerimata. Ja nii ta jäigi, ei olnud see päev. Isegi üllatunud, aga ma ei  toonud sealt kaasa kõige vähematki, valetan, koeratoitu ostsin.
Hommikud on ilusad, vaatamata sellele, et meil taaskord sajab palju, õues on päris suured lombid. Aga õhk on karge ja  maja ees lehvitab oma aroome sirelihekk ja  taga piibelehevaibad ja ühiselt tellitud nartsissid ikka veel (vaata pilte Tii ja Kadaka blogist:) ja kui vaikselt keset õue seisad, kuuled puuriida alt kivimüürist piiksumist ja katuseräästa alt ja katuseharjavahelt ja põõsast ja puust. Emmed-issid ei jõua neid suutäisi ette  kanda. Pääsud teevad kuuris lae alla pesa. Ilus aeg ja kui veel mõelda, et nädala pärast algab puhkus, siis ...