Tänane pühapäev tunduski selline, sest eilsel kokkutulekul saadud positiivne emotsioon tekitas veel tänasekski sellise poolhõljuva tunde, et poleks nagu midagi muud vaja teha, kui nautida päeva ja oodata, millal Kesse tuleb. Kesse asemel tuli hoopis Helve oma astilbelaadungile järele.
Aiasõbras olime toppinud mu ääreni täis autosse veel 14 üsna suurt potti. Kuidas need sinna mahtusid, jääb üsna arusaamatuks, aga elu on näidanud, et nii palju kui taimi on, mahuvad autosse kõik ja natuke rohkem ka, sest Elvast AK aiast sai veel lisa. Futu istus terve tee kotid süles ja suured hostalehed ümber lehvimas. Koju jõudsime sügavas pimeduses, Futu muidugi veel sügavamas, sest ta elab kaugemal ja nii need taimed autosse jäid. Ei juhtunud nendega ööga midagi. Oli üllatav, et tagaluugi avamisel midagi kohe pudenema ei hakanud. Ei oska öelda, kas potte ja potsikuid oli rohkem minnes või tulles, pole sellist inventuuri teinud. Istutamisega tegelesin täna minimaalselt, vaid paar paljasjuurset sai mulda poetatud.
Tänu Helvele tegelesime rohkem kaevamisega, väljakaevamisega, sest ei olnud eriti tark tegu hakata talle mõeldud taimi Tartusse vedama, kui meie vahe on umbes pool tundi sõitu. Minu rõõmuks soostus Helve ära viima ka vana suure hosta ja kobarpea, mida mul on mitu ja mõtle kui palju vabanes kohe ruumi uustulnukate istutamiseks. Vaba ruumi on mu krundil küllalt, aga selle istutamiskõlbulikuks tegemine võtab aega. Kesse teeb? Ilmselt tuleb ikka ise teha, sest Kesse vist alles kusagil Lõuna-Eestis.
Ajaloo huvides panen kirja laupäeval ostetud taimed
Eliseaiast
Itaalia kelluke Dickson's Gold
Kukehari Chokolate Ball
Aas-kurereha Midnight Reiter
Lamedaleheline ogaputk Jade Frost
Päevaliilia Schnickel Fritz
Hosta Teeny Weeny Bikini
Jardinist
Kukehari Bertram Anderson
Aiasõbrast
Madal kullerkupp
Harilik paakspuu (see tinistas mu täitsa ära)
Oli jah säände hõljumise tunne:) Meil sadas üle poole päeva ja see oli siis püha päev. Kui enam ei kastetud, inventeerisin saagi, mis osutus vaatamata tagasihoidlikkusele üllatavalt suureks. Hilisõhtuks oli kõik ka maha istutatud ja kännud sammaldatud.
ReplyDeleteSulle väga suur aitäh! Mulle tundub, et me peame ikkagi midagi klaarima hakkama :D
Aga minul on nüüd tänu Sinule paarikümne astilbesordiga Milda-nimeline lillepeenar. Igal heal asjal peab ju oma nimi olema ja see peenar oligi siiamaani nimetu. ;)
ReplyDeleteOi, seda peenart tahaks õitsemise ajal näha. Kasvata nad kõik siis priskeks ja suureks, et siis 5 aasta pärast jagada saaks :)
DeletePühapäev oli jah nagu omamoodi kokkutulek, sest kes ei istutanud, see vaatas kogutud taimeteoseid, mis sest, et erinevas Eestimaa nurgas.
ReplyDelete