Juba kümme päeva märtsi

Märtsi esimene dekaad on juba möödanik, aeg lendab ikka uskumatult kiirelt. Veebruari lõpus mõtlesin lihtsameelselt, et suured lainetused kadusid aiast ja nii jääbki. Loll lootus  nagu öeldakse. Märtsis on juba kaks uut lund olnud ja jälle on lombid kohtades, kus võiks olemata olla. Ei teagi kas tuleb edaspidi mõned taimed lombikohast eemaldada või mulda  juurde saputada.

Jõudsin töölt pisut varem koju ja kuna ilm oli nii mõnus, et ei raatsinud kohe tuppa minna, kõndisime Abramiga aias ja uurisime asja, esimesi kevadekuulutajaid otsisime, mis muud.

 Therese Bugnet oma ilusate punaste okstega

 Sarapuu all on sinilillekesel päris palju järglasi

 Valge õiega silla on oma seemned laiali paisanud ja need on maapinnal idanenud

 Lombiste on paksus jääs

Eelmisel aastal valminud uus peenrake on päris hästi talvitunud 

See tore eriti mini liivatee on ka heas konditsioonis

 

Triinu Islandi merikann on kasvanud hiigelsuureks

 

Need kolm lumikellukest on esindajad projektist-rohkem lumikellukesi seda laiali

 

Sügisel sai männiokastega mustikapeenart turgutatud, lumikellukesed peavad nüüd läbi torkavate okaste välja ajama

 

 

Valgel transilvaanlasel on õienupud

 

Mägisibulaparaad

 

Adoonised on juba mitmendat korda lombis

Nagu näha, on kuulutajaid küll. Lisaks sellele lendas hommikul üle õue harakas, oks nokas.