Sunday, January 14, 2018

14.jaanuar 2018

Armsat sõpra meenutades
30.04.2011 algasid meie ühised käigud
Kohtumise ajal oli Abram juba suur koerapõngerjas- tervelt viiekuune!

Mõned meenutused koosoldud aastatest





1.jaanuaril 2018 käisime koos linnusemaal kolamas

11.jaanuarist on viimased käpajäljed terrassil...
Raske haigus laastas meie armsa Abrami tervise ülikiiresti.
Nüüd puhkab ta oma vanade sõprade juures.
Selline oli nende esimene kohtumine

ning loodame,et nad on taas koos.
Kes on koerainimene, teab, mida tunneme...

Astroloogide ennustuste kohaselt tulevat veemärkidele väga hea aasta.
Kas selleks peabki vana aasta  lõppema nii  kehvasti, et uus tunduks suurepärane?

Posted by at

11 comments:

  1. MariihenJanuary 14, 2018 at 9:19 AM

    Koerainimesena tean, mida sa tunned. Neli kuud on juba möödas, aga ikka veel on pisarad silmis, kui truud sõpra meenutan.

    ReplyDelete
  2. Rahutu rahmeldajaJanuary 14, 2018 at 9:45 AM

    Lähedane sõber on lähedane sõber, olgu liik mistahes ja lähedase sõbra kaotus on väga valus, alati. Muidugi saab Aabik oma vanade sõpradega kokku ja samas jääb alatiseks ka teie juurde. Ja isegi kui see tundub uskumatu, on ikka aegajalt tema varju näha või ka käppa, koonu tunda.

    ReplyDelete
  3. Ai-nika-naka blogisebJanuary 14, 2018 at 9:47 AM

    Sügav kaastunne!

    ReplyDelete
  4. TsiilJanuary 14, 2018 at 10:37 AM

    jah, nende minekud on valusa jäljega ja samas ... ma näen oma Amadeusi ikka ja jälle kui mõni tema tõugu koer vastu tuleb ja siis ma rõõmustan nagu olekski minu koer. need on nagu tervituskohtumised.

    kallistan
    m

    ReplyDelete
  5. AnonymousJanuary 14, 2018 at 10:57 AM

    Sügav kaastunne. Lohutuseks on hulk ilusaid mälestusi ja teadmine, et lemmiku eluiga on nii lühike ja see minek on paratamatu.
    maurus

    ReplyDelete
  6. helleaedJanuary 14, 2018 at 11:12 AM

    Meil sama lugu, et ainult mälestus on armsast sõbrast jäänud. Ei unune kunagi, ajaga ehk veidi vähem valus meenutada. Koosoldud aeg oli nii tore.
    Olge tugevad!

    ReplyDelete
  7. TiiJanuary 14, 2018 at 12:04 PM

    Aabram on selle kena mälestuspostituse igati ära teeninud. Selline potsakas pisikene alguses ja hiljem nagu suur turvaline mägi pisikese inimesese kõrval. Käpajäljed kaovad lumelt kiiresti, kuid südamesse jäävad alles!

    ReplyDelete
  8. mustkaarenJanuary 14, 2018 at 12:22 PM

    Tore karvane sõber, nii mõnigi näoilme või liigutus on nii inimkeelsed. Kahju, et neile nii vähe aastaid antakse. Ja samas, pole vist teist loomaliiki, kes inimesega nii targalt koos tegutseks.
    Armsad pildid.

    ReplyDelete
  9. FutuJanuary 14, 2018 at 9:10 PM

    Jah, ilma Abramita ei kujuta Milda aeda ettegi. Ilusad targad silmad ja väärikas olemine oli sel koeraisandal. Tunnen südamest kaasa.

    ReplyDelete
  10. Hundi ulgJanuary 16, 2018 at 9:50 AM

    Mõistan. (Olen koerainimene.)

    ReplyDelete
  11. AnonymousJanuary 16, 2018 at 11:23 AM

    Mul on nii kahju ja kurb,selline kaotus viib nagu mingi tüki südamest ära, ilusad mälestused koosoldud ajast jäävad lohutuseks. Thea

    ReplyDelete

Subscribe to: Post Comments (Atom)