Jaaninädal tõi jaheduse ja vihma. Täpselt nagu oligi arvata. No ei ole midagi uut siin päikese all!
Vedas aga jaanilaupäeva ilmaga- soe, sademeteta ( päeval mingi kolm pisarat poetas möödasõudva pilve servast). Mõnus perepidu ning seekord kahe tulega-õuel põletasime pakku.
Eelmisel aastal oli jaaniajal aed hoopis teist nägu. Tänavu on paljud lilled juba ära õitsenud.
Liiliad alustavad ja pojengid lõpetavad.
Seega ongi paras aeg panna ritta kõik leitd pojengipidid. Suurem osa on nimetuid, sest siin aias oli ees palju pojenge ja sõbrad on kaevanud erinevaid juurikaid ning kotjuurikatest tuleb ka tihti hoopis teist nägu tegelane kui pakil pildil.
Aga olgu nimega või nimeta, kaunid on nad kõik ja olgu seekord pildirida selle aasta õitsejatest. Sõnadeta.
Mõned laupäevaõhtused klõpsud ka. Meenutuseks.
Oh, millised pojengid! Jaaniõhtuolustik on ka lummav. Mõnusat suve!
ReplyDeleteKui osad pojengid on varjus ja osad päikese käes, siis võib nende õitseaeg päris pikaks venida. Samas olen täheldanud, et mõned neist on kiiresti ära õitsevad, teistel seisab õis kauem peal. Imekaunis õhtupilt.:)
ReplyDeletePojenge on Sul palju ja võimsad.Jaaniõhtu loojang on võrratu!!
ReplyDeletePojenge peabki palju olema ;)
ReplyDeleteMeil Lõunas oli jaaniõhtul torm ja vihm, kõige visamad siiski grillisid!
Martagonidega pean teie eeskujul lähemalt tutvuma. Neil on ju hoopis teistsugune olek kui nt väga levinud ja odavatel OT-del ja teistel.
Pojengid on lummavad, ilma nendeta ei olegi kuidagi võimalik ja sul on neid juba päris arvestatav hulk :D
ReplyDelete