Lugu algas sellest, et mõned aastad tagasi sattus minu kätte isapoolse vanaisa alustatud perekonnakroonika.
Lisaks sellele mõned vanad albumid ja punt suhteliselt kehvas toonuses dokumente.
Lappasin seda raamatut korduvalt, kuid süvenenumalt tegelemiseks ei jagunud aega.
Nüüd aga talvel ja kodusena saabus just õige aeg. Alustasin sellest, et kiletasin vanad dokumendid, et nad päris tükkideks ei rebeneks, lugesin vanaisa kirjutatu hoolega läbi ja uurisin isa joonistatud sugupuud ning kuna kroonikaraamat on poolenisti tühi, otsustasin olemasolevate dokumentide põhjal kirjutada üles ka vanaema-vanaisa saatuse ja isa elukäigu. Tulevastele põlvedele teadmiseks.
Nii põnev on!
Kahjuks ei ole isalt enam võimalik küsida, et kui ta kroonika põhjal koostas põhjaliku sugupuu, miks ta ei täiendanud kroonikat.
Siinkohal banaalne soovitus, et kuni on veel kellele esitada oma küsimused, tehke seda kindlasti!
Millega siis veel jaanuaris veel meelt sai lahutatud. Loomulikult aiaraamatute lappamisega, vanade lillepiltide ja e- aiaäride valiku uurimisega. Seemnevarude inventuur on tehtud ning seemneid ja lillejuurikaidki tellitud.
Kuna kevadlilledeni on veel vaid paar kuud, tellisin J.Petersi saksakeelse sinililleraamatu plaadil. Sinililled on mu suur armastus!
Plaadilt arvutisse salvestatuna on google translate abil hõlpsam lugeda. Kevadepoole kirjutan sellest sinililleteemast kindlasti põhjalikumalt. (Soovijatele võin ka plaati laenutada:))
Lapselapsi on ka aeg- ajalt " vanaema lasteaeda" usaldatud. Igav nende väikeste inimestega juba ei hakka.
Paaril korral on kanad, nurmkanad tagaaias jalutamas ja linnusöögimaja alt toitu otsimas käinud.
Huvitav on nende toimetamist jälgida. Kamp siblib ja üks neist hoiab tähelepanelikult ümbruskonnal silma peal. Aga kanad..., on kanad. Hirmsasti oli vaja läbi võrkaia ronida, pusisid ja pusisid kuni olid teisel pool.Vaid üks õnnetu muudkui jooksis ja üritas ja ikka ei önnestunud... seisis siis kuidagi kössis ja õnnetus olekus kuni tõmbas selja sirgu ja vurrrrrdi lendas lihtsalt üle pooleteisemeetri kõrguse aia.
Jaanuaris on olnud ilma imelist ja tormi- tuisku ka. Talv tundub kahtlaselt 2011.aastale sarnane.
Seda nii lumekoguse kui ilma poolest.
Mõned jaanuari ilusailmapildid ka mälestuseks!
Kevad on veelgi lähemale jõudnud...Kannatame veel
Oled tõesti põneva tegevuse leidnud. Meil pole sel aastal kanu veel näha olnud. nad on tõesti ägedad tüübid. Ja väikesed inimesed on juba palju suuremad, kindlasti nendega igav ei hakka. Sinililleplaat, oo. See juba on midagi tõeliselt põnevat. kunagi laenaks tõesti.
ReplyDeletePerekonna kroonika on põnev ettevõtmine,jaksu selle täiendamises.
ReplyDeleteSinililleplaat-järjest põnevamaks läheb!Lumekanasid pole meie juures kunagi olnud vahva,et meiega jagad.Lapselapsed -see on ju puhas rõõm,tean omast käest.
Selline kroonika on suur varandus, tubli, et sa täiendamise ette võtsid! Sinililleraamat kõlab ka hirmus põnevalt!
ReplyDeleteÄgedad tegemised Sul! Ja need kanad - lugesin ja itsitasin. :) 2011 oli vist see Monica aasta? Meil olid siis ikka palju suuremad hanged (ühekorraga), aga kogu pika talve peale kokku on vist lund rohkemgi kui toona. Vahepeal on ainult vähemaks sulatanud.
ReplyDelete