2024

Ei ole terve aasta blogisse jõudnud, õigemini olen jõudnud küll, aga postitatud pole ridagi saanud. Tänasegi jutu algus on juba septembris kirja pandud. Imelik aasta on olnud, varakevadel väga varane kuumus ja põud ja siis väga külm periood. Seekord ei jäänud looduselt armuande ootama ja katsin kavuhoones isegi viinapuud kinni:) Kui on olnud kuum, siis täiega ja kui on olnud sadu, siis päevi järjest ja muidugi umbrohi lokkas. Nagu varasemalt öeldud, siis niisugune aiamaniakk ei ole, et kummikutes ja keebis kitkuma läheks. Seega olid peenrad ja peenraservad vahepeal üpriski rohus. Kus aga häda majas, seal abi lähedal, avastasin, et väikese akutrimmeriga saab peenraservad niks-naks korda. Hindamatu abimees, soovitan soojalt! Selleks, et väikest ülevaadet anda, tuli oma pildialbumit lapata. Avastasin, et piltegi pole sel aastal eriti palju,tundub, et mingi aiatüdimus on vist tekkinud. Aga alustame algusest. Kevadesse ilma talve lõpu meenutusteta ei saa.

Metsakaamera ees poseerivad kitsekesed.

Aiahooaeg algas. Kõrreliste kärpimisel olid tublid abilised.

Esimesed õied esimesel märtsil.

Hortensiate kasvatamise katsed. Vahele ka varakevadise sinililletellimuse pilt. Vahepeale üks kevad-suvine pildirida. Esimestel piltidel on näha linnusemaalt leitud nn metsavana kingitus-täidisõieline sinilill. Teisel aga mu kõige väärtuslikum, kes on senini kasvuhoones talvitunud. Las kosub veidi, siis vaatab, ehk julgen ka õue istutada. Ülejäänud pildid on lihtsalt väike valik sellest, mis hetkel kõnetas:)

Sügis oli sel aastal haruldaselt pikk ja mõnusalt soe. Aed on tasapisi vanaks saanud ja põõsad-puud suureks kasvanud ning seega kogu aias on ka kliima muutunud. Kohad, kust vanasti esimesed öökülmad oma rajad tegid, on muutunud. Sel sügisel läks aga üle-eestiline esimene öökülmalaine meie aiast peaaegu mööda.Hostad olid väga kaua ilusad, kõik krüsanteemid ja sügisastrid jõudsid õitsema hakata. Septembri lõpp oli kui suvi, edasi tuli vihmaperiood, mis kastis maa toredasti märjaks ja võimaldas istutada-istutada-istutada. Sügisene Haide aia soodusmüük, kohati kuni miinus 70 oli nii ahvatlev, et sai meiegi aed uusi asukaid- mõned uued ploomid ja maguskirsi ja muudki.

Mis oli sel aastal uudist? Esiteks see, et hästi vara kevadel üritasin hortensiaid paljundada. Nimelt panin kärbitud okstejupid kõigepealt vette ja siis mulda.Peenematel okstel tulid juured kenasti alla, jämedad oksad kasvatasid vees pungad, mis sai eemaldada ja juurduma panna nö minikasvuhoonesse. Pildid on juba ülevalpool näha. Kasvama õnnestus saada umbes kolmandik ja kõik leidsid endale uue kodu.Ilmselt proovin uuel aastal uuesti, sest vara kevadel kui ikka näpud tasapisi sügelema hakkavad, on see just üks paras susserdamine. Maja ees oleva vana kuusekännu ümbruse istutasin täis erinevaid miniokkalisi ja kõrrelisi, loomulikult ka peoga sibulikke sai mulda pistetud. Kevadel tahab asi veel lihvimist ning lõplikku viimistlust- servad ja killumults ilmselt. On mida oodata.

Ilusa ja pika sügisega valmis floksidel palju seemneid, korjasin neid erinevatelt sortidelt ja sain pea peopesatäie seemneid. Jagasin sõpradele ja oma jao külvasin nö talve alla veel aasta eelviimasel päeval, osad õue peenrasse ja osad kasvuhoonesse. Vast midagi ikka ka idaneb ja väga huvitav on oodata, et mis sealt siis tuleb, sest seemikust võib tulla ju midaiganes. Paar isetekkelist on aias kasvamas ja üks neist on eriti uhke. Väidetavalt võib mõni seemik juba esimesel aastal õit näidata. Igatahes väga põnev! Negatiivse poolelt on see, et meie karvik hakkas kevadel lonkama ja arsti juures selgus, et ilma põlveoperatsioonita ei pääse. See tähendas aga peale oppi kahte kuud distsipliini-õue vaid rihmas, ei mingit jooksmist ega hüppamist. See oli suhteliselt keeruline, sest meie aias tunnevad end ülihästi ümbruskonna kassid ja millegipärast nad koerale eriti ei meeldi:) Kõige keerulisem oligi märgata kassi enne koera ja õigel ajal liikumissuunda muuta:) Õnneks sai sügiseks asja korda ja karvik sai jälle loa ronida oma lemmikkohta-keldrimäe otsa.

Pika sügisega olid kõige ilusamad värvid hapupeenras

Mõned novembrikillud.

Detsembris oli natuke lund ja jälle ei olnud ja.... Jõululaupäeva hommikul oli imekombel valge, aga õhtuks oli kõik jälle sulanud.

26.12 näitas kraad 7,5 plussi ning aasta eelviimane päev oli kuiv ja päikseline.

Täna on selle aasta viimane päev ning kui uudistest on lugeda, et teeolud on hullud ja tuiskab, siis meil on vaikne ja maa kaetud õrna lumekirmega. Ilmselt on see vaikus enne tormi ja eks hommikul näeme kuidas uus aasta algas! Mis muud, et soovin kõikidele jälgijatele uuel aastal optimismi ja entusiasmi, sest seda läheb kindlasti vaja!