Hakatuseks

mõned sõnad minust ja aiast ja lilledest.
Lilled on mind ümbritsenud juba lapsepõlvest alates -vanaema oli tõeline aiahull ning ma ei saanud aru, et mis ta neid tuuste pidevalt ühest kohast teise veab jne.
Viisteist aastat tagasi tundsime eneses sügavat kutset maale kolimiseks ja siis lõi see minus peidus olnud geenihäire väga tugevalt välja. Taimi oli vanematekodu aiast kuhjaga võtta (küll mitte sellisel hulgal kui vanaema ajal),aga sai neid mõnuga istutatud ja sätitud.
Kahjuks tegi 2006 külm ja lumeta talv platsi peaaegu puhtaks. Aed on paraku Kuusiku külmajoonel. Järele jäid sibullilledest mõned tulbid, mis ses aias juba varem kasvasid, kolm nartsissi ja lumikellukesed. Märtsikellukesed võttis külm ära. Usu või ära usu, aga isegi pojengid ja floksid ja hostad võttis osa jäägitult ära. aasta olin ma ikka nii löödud, et kasvatasin pisut köögivilja ja toimetasin kasvuhoones ja vaatasin ja uurisin, et kas midagi taastub.
No tõsi, kui mõned toibuma hakkasid ja juurejäänukitest ikka midagi arenes, hakkas ka minus uuesti huvi tekkima. Haide puukoolist sai mitmesuguseid taimi soetatud. Siis avastasin rohevahetused vahvate lillesõpradega ja aiablogiinimesed, kelle blogisid olen mõnd ikka mitu korda lugenud. Selle kõige eest tuhat tänu!
See oli siis hakatuseks, tutvustuseks.
Algus on tehtud, jääb vaid üle jätkata ja edasi areneda ja uurida, et mismoodi see pildipanek käib:)