Jagatud mure

on pool muret. Teada tõde.
Tänane hommik oli peaaegu nagu iga teinegi sel nädalal (tõsi küll, veidi sombusema  ilmaga). Selliseks tavaliseks ta aga ei jäänud ja nähtust senini ebameeldiv tunne kusagil sisemuses.
Olen ju varemgi korra näinud kuidas harakas põõsalinnu pesa tuustis ja pojad välja peksis, aga tänahommikune ületas juba igasugused piirid. Ta lausa lennult rabas väikese (temaga võrreldes) vindi järele ja ilmselt oleks sellele ka kohe otsa peale teinud, aga potsatas   terrassile vastu aknaplekki ja nii sain  jaole sellele rapsimisele. Inimese ees on harakal mingi aupaklikkus (no pigem muidugi hirm) säilinud ja nii ta minema lendas. Peale mõningat hingetõmbamist lendas ka pisem osapool ära, jättes pisut sulgi maha.
Tean ju muidugi, et on olemas toitumisahel ja leidnud paaril korral sulekesi aias või õuel, aga olen ikka arvanud, et tegu kullidega, sest näen neid erinevaid põllu kohal lendamas ja posti otsas istumas.
Haraka selline käitumine ületas aga igasugused piirid. Ega ta väga soositud ei ole meil juba viimased paar aastat kui kogu oma vahmiiliga (2 suurt ja neli poega) mulle maasikapeenrasse ja kasvuhoonesse ronisid. Sellest ajast oleme lihtsalt püüdnud takistada tal meie territooriumile pesa teha ja kohe eos, kui esimesi oksi kandma hakkab. 
Mulle meeldib väikelindude toimetusi jälgida ja kuulata nende rõõmsat laulu ja  iga kevadel iga tagasisaabujat rõõmuga tervitada ja soovin ikka, et neil minu aias oleks suhteliselt turvaline olla, seetõttu  ei ole harakad - varesed edaspidi meie aeda pesitsema oodatud, paraku!