Aastaid olen sünnipäevalillede üle tundnud korraga nii rõõmu kui kurbust. Just lõikelillede iga on nii lühike. Ilmselt on see lapsepõlvest kaasa saadud, nii nagu paljud muud kombed ja harjumused. Nimelt ei lõiganud mu lillehull vanaema peaaegu kunagi ühtegi lille tuppa. Erandiks vaid mõned murdunud õied.
Sõpradele ja töökaaslastele olen ikka saatnud signaale, et pärgi ja kimpe palun mitte tuua. Pikalt on aega võtnud, kuid tulemus käes. Kingiti mulle kaks kaunist asalead, kaks ilusat krüsanteemi, üks klassikaline punane alpikann ja väike tundmatu taim, mis pidavat olema kohvipuu.
Eriliselt hea meel on muidugi kotijuurikate üle. Kotid on juba nii punnis, et tuleb hakata potistama.
Panen lapse soovil ka kaunist tulbikimbust ülesvõtte
Vahel üllatavad ka lõikelilled - asutuse poolt toodud suurte kollaste krüsanteemide kimp võttis juured alla ja kaks neist on juba endale väiksed õiedki sebinud ja õitsevad. Aga tõtt öelda pole ka mina lõikelillefänn. Juurikad on väärt kink.:)
ReplyDeleteKangesti tahaks teada, kes on vasakul ülemises pakis, mingi põnev tupsuline...kas kipslill või võsa-raudrohi?
Südatalvel sündinuna olen ma lillede asemel ka aiapoe kinkekaarte tellinud :). Aga juurikad pole ka paha valik.
ReplyDeleteMulle ei too keegi kunagi juurikaid, minu sündmise ajal pole neid kunagi kuskil müügil :(. Kuigi ma ise aiast lilli ei lõika ja olen seega pälvinud nii mitmegi naabri pahameele, on mul endal küll olnud neid väga hea meel saada. Ma ei unusta vist eales, kui sain sünnipäevaks hunniku alpikanni pottide kõrvale 25 tulpi
ReplyDeleteNo, emme, kuidas sa oma 30nest tulbist siis pilti ei postitanud :(
ReplyDelete