 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Kõigepealt sai siis rodu selle nädala õitsejatest.
Selle nädala märksõna oli puhkus. Puhkuse eesmärk oli puhata riigitööst ja teha kodus seda, mida hing ihkab.
Selgus, et plaanitud aiatööd asendas hoopis tegelemine pere kõige pisemaga, kes käib juba lastehoius ja oli sealt endale mingi viiruse külge saanud. Väike inimene on praegu eriti toredas eas, tulevad sellised väikesed krutskid ja oskab juba omamoodi nalja teha. Sügav aiandushuvi tundub tal ka olevat, sest paljaste kätega mullaga plötsimine on meelistegevus:)
Peenardus on laias laastus üle käidud. Hävitustöid sai ka eile tehtud- üks vana poolmurdunud õunapuu kohtus saega ja igivana mustsõstar suuremat sorti aiakääridega. Tagaaias on nüüd hoopis teine vaade ning tõenäoliselt saab ka kasvuhoone rohkem päikest, mis on iseenesest ju tore.
Kas ka mõni lill peab asukohta muutma, näitab aeg.
Paar päevaliiliat pääsevad aga ümberistutamisest tänu päikesevalguse lisandumisele.
Aiainimesed juba külvavad ja istutavad. Meie saviplönn ongi veel plönn ja sinna midagi ei külvata veel.
Parandatud mullaga kõrgpeenardes saab aga juba möllata.
Mõnus aeg on praegu ja nädala ilm oli ka mõnus, väga soojast (17kraadi nädala alguses) vähem soojani ja tuuletusest tormituuleni (laupäeval). Vihma sadas ühel päeval ja lõi kohe rohu haljendama.
Mingid erilised kuumarekordid pole ka oodatud, sest kevadlilled peavad õitsema aeglaselt ja kaua, et oleks võimalik käia ja iga õie juures koogutada ja uudistada, et mida huvitavat (ja kuhu:))sügisel mulda on pistetud. Ilma aiamärkmiku ja sildimajanduseta ei ole enam mingit elu. Talv võtab aia ja lillemälu kuidagi väga ära, jälle tuleb otsast alata.
Vahin teie kõigi rõõmsaid kevadlilli siin, kadedusest ilanire suunurgast jooksmas, ja absoluutselt ei mõista, miks see tunne mul alati sügiseks niipalju ununenud on, et siis omale igasugu kevadsibulikke hankida ei märka. Midagi ju nagu olen hankinud ka, aga see kõik kaob nagu mutiauku kuhugi ära. Aga sina oled tohutu tubli, et juba oma istutusalad oled kõik jõudnud üle käia! Mina pungestan alles ogoroodinaga, suurte peenarde peale pole veel julgenud astuda, sest igasugu otsakesed on alles tõusmas ja paljud ei anna veel endast aimugi, nii et kardan seal trampides nad ära lömastada.
ReplyDeleteKevadlilled on imelised!:)
ReplyDeleteJutt jumala õige, kevadlilled peavad õitsema kaua ja põhjalikult. Mina mõnda peenrasse saan juba ronida, istutamisest ja külvamisest pole juttugi ja ikka on kõigil teistel mõnigi asi varem õitsema läinud.
ReplyDeleteIlusat puhkust, silm märkab mõndagi ihaldusväärset, abikäed kuluvad alati marjaks ära.:) Thea
ReplyDelete