Lihtsalt nädalavahetus.

Laupäeva ilm oli ilus vaid aknast välja vaadates. Õues oli jahe ja väga tuuline. Seepärast saigi oldud tubane ja tehtud midagi. Ei mäleta mida, järelikult tavalised igapäevatoimetused. Pistsin mõned seemned ka mulda, mõned kressid Alaska ja veel paar ronijat, jaapani humala ja  lehtertapu.
Tagetest külvasin ka, seda väikeseõielist ja kohevat, minu lemmikut.
Pühapäeva ilm oli juba tüki parem, temperatuur meil eriti kõrge ei olnud, aga vähemalt tuul ei tormanud. Pinnas on veel üpris märg, pisut sai riisuda kohtades, kus lilled puulehtedest läbi kasvama kipuvad.
Sadadest mahasutsatud krookustest on kahjuks alles vaid mõnekümned. Taas võib murust siit- sealt näha välja ronimas lilli, milliste sibulad on ilmselgelt neljajalgsete maa-aluste lõugade vahel sinna rännanud. Ühes kohas  oli neli krookust peaaegu maapinnal, üks  koguni õiega. Urgitsesin nad välja ja viisin peenrasse tagasi.
Pilte pole üles riputada. Õnneks näeb kaasblogistajate ja FB aiahoolikute piltidelt uhkeid lilli. Mõned juba aias ja teised alles unistustes.
Üleüldse ei taha meil veel midagi õitseda, ninaotsakesi on aga päris palju väljas. Aeg tuleb!
Kõige mõnusam ja soojem , lausa palav, oli kasvuhoones, kus sai korda loodud. Küll koguneb igasugust sodi! Pisut tuleb pinnase eemaldamisega  tegeleda, sest eelmise aasta niiskusest on mõnes kohas roheline samblakribe  peal.
Õhtuks olid kondid kanged, rakud peos ja tallad ümarad. Tegime karvase neljajalgsega aiale tiiru peale, lihtsalt jalutasin ja vaatasin mis ja kuidas.
Vaarikad ei taha hästi kasvada ja vilja kanda, paistab, et vesirotid  järavad juuri ja ajavad käike ja loomulikult on taime elu häiritud. No mida nende jubedate elukatega ette võtta?
Koerad ja naabri kassid nende vastu huvi ei tunne. Kui taks majas oli, polnud ühtegi rotti ega mutti.
Abramile pole seda kunsti õpetanud, sest õpetamatagi oskab ta kiiresti suure augu kaevata.